aastal kutsuti ta arsti ja loodusteadlasena osa võtma Vene Geograafia Seltsi poolt organiseeritavast Leena-ekspeditsioonist. Enne seda täiendas ta Teaduste Akadeemias teadmisi zooloogias ja geoloogias. Bunge tegi Leena delta alale rajatud polaarjaamas astronoomilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi ning geofüüsikalisi uuringuid. Samuti kaardistas ta uuritava ala. Peterburi saadeti sealt rikkalik kivimikogu ja herbaarium ning leitud ja väljakaevatud mammutiluustik. Naasnud 1884. aasta lõpul Irkutskisse, algas ettevalmistustöö uueks ekspeditsiooniks. 1885. aastal sõitis ta koos Eduard von Tolliga Verhojanskisse uue uurimisreisi lähtepunkti. Eesmärgiks oli uurida Põhja-Jäämere rannikut Leenast idas, Jana, Indigirka ja Alazeja jõge ning Uus-Siberi saarestikku. Uurimisreis kulges edukalt ja tulemuslikult. Teaduste Akadeemiale saadeti andmed 25 imetaja ja 96 linnuliigi kohta. Herbaarium sisaldas 3400 taimeliiki. 1889. aastal määrati A. von Bunge teise
Selleks, et pidada indiaanlastega kaubavahetust, moodustasid vene kaupmehed 1799.a. Vene-Ameerika kompanii. Venelased hakkasid ehitama kindlusi, koole, koostama geograafilisi kaarte.Kuid Vene Ameerika oli väga kaugel. Vaat kuidas sõideti sinna Petergurist või Moskvast. Kevadel, aprillis-mais, sõideti hobustel ida suunas. Juunis ületati Volga, juulis sõideti üle Uraalide. Augustis jõuti pärale Obi jõe kallastele. Sõideti üle Obi, pärast üle Jenissei ja jõuti Irkutskisse. Irkutskis tuli oodata talve algust, istuda kelkudele ja sõita mööda Leena jõge Jakutskini. Jakutskisse jõuti jaanuaris ja jäädi seal kevadet ootama, sesttalviti oli Siberis võimatu rännata. Samuti ei saanud kevadel sõita, sest jõed tulid üle kallaste. Ja alles juunikuus sõideti põhjapõtradega egasi. Augustis jõuti Ohotskisse, linna Ohhoota mere ääres. Siit algas edasi merereis. Asuti laevadele, ületati Ohhoota meri ja jõuti Kamtsatkale. Kamtsatkal elati kuni suveni
Uuraliteni siiski välja ei jõudnud. 1919 sügisel, pärast sept pealetungi läbi kukkumist, võiks kõneleda Koltšaki armee agooniast, valged olid sunnitud punaste ülekaalu ees taanduma, jätkus meeste deserteerumine, tagalas puhkesid enamlaste õhutatud mässud, vägesid polnud võimalik korralikult varustada. Kuigi esialgu taandusid organiseeritult, oli siiski tegemist juba pöördumatu protsessiga. Koltšaki eesmärgiks oli jõuda välja Irkutskisse, seada seal sisse uus pealinn, aga tema vägede põhimass sinna välja ei jõudnud, punased lõikasid taganemistee Krasnojarski juures läbi. Irkutskis oli vahepeal võimule tulnud vasakpoolne koalitsioon, mis arreteeris Koltšaki, andis ta enamlastele välja, SRK mõistis ta surma ja lasti maha 1920 7.jaan. Koltšaki armee ja tema ülemvalitsus olid kokku varisenud. Kogu Siberit punased siiski ei saanud, väearmee riismed jätkasid võitlusi veel mituaastat
annaabi.ee 
