löödi need vaenlasele raskeid kaotusi tekitades tagasi. Katsed vallutada Narvat kestsid veebruari lõpuni, kuid kohates eestipoolset ägedat vastupanu, jäid need tagajärjetuks. Otseses lahingutegevuses Viru rindel tekkis paus, mida mõlemad pooled kasutasid usinalt oma positsioone kindlustades. VÕRU JA PETSERI KAITSELAHINGUD. Veebruari teisel poolel alustas Punaarmee lahingutegevust Lõunarindel Petseri ja Võru taasvallutamiseks. Rinde koguulatus Heinastest (Ainai) kuni Irboskani oli ligikaudu 300 km, seda joont kaitses Eesti poolt 11 800 meest 193 kuulipilduja, 43 suurtüki, 6 soomusrongi ja ühe soomusautoga. Lahingutegevuse alguseks olid rindel asuvad Punaarmee jõud meie vägedega võrreldes kahekordistunud nii isikkoosseisult, kui ka tehnilises osas. Kuna maastiku iseärasute tõttu oli raske pidada kindlat rindejoont, siis põhines Eesti poolne tegevus transpordisõlmede ja maastikuoludest tingitud võimalike suuremate rünnakusuundade aktiivsel kaitsel
Samaaegselt muutus olukord ärevaks Pihkva ümbruses, kus Rahvavägi pidas ägedaid kaitselahinguid. Augusti teisel poolel algas punaarmeelaste suurrünnak eesmärgiga vallutada Pihkva. Eesti väejuhatus suunas linna kaitseks kohale kõik reservid ning koos Loodearmeega suudeti Pihkvat mõnda aega kaitsta. Kuna aga üldine sõjaline olukord oli keeruline ning Eesti sõdurid ei soovinud sõdida Venemaa pinnal, käskis kindral Laidoner Rahvaväel 25. augustil taanduda Irboskani. 28. augustil jättis vastuoludest lõhestunud ja võitlusvõimetu Loodarmee Pihkva enamlastele, kelle edasitung jäi pidama Irboska kaitseliinil. Entente’i suurpealetungi kava; Suvest 1919 hakkasid Antandi riigid kavandama suurt sõjalist operatsiooni Nõukogude võimu vastu. Petrogradi suunas pidi pealöögi andma Vene valgete Loodearmee, mida pidid toetama Eesti Rahvaväe üksused. Antandi plaan sobis Eesti väejuhatuse eesmärkidega hoida sõda Eesti pinnalt eemal, kuigi
annaabi.ee 
