Teised plaatinametallid Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804.a. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka keeles iris vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomilik terav lõhn ( kreeka k. osme lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. 1813. aastal leiti Uraalis plaatinamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal iriidiumplatiniid Ir4Pt (tihedus 22 800 kg/m³). Kasutusalad Plaatina kasutamises on aegade vältel toimunud suuri muutusi. Algselt piirasid plaatina kasutust tema kõvadus ja kõrge sulamistemperatuur. Seda ei olnud lihtne olemasolevate tavaliste tehnikatega töödelda. 1776. aastal ilmusid Pariisi kauplusevitriinidesse plaatinaehted ja tooted. Reklaam oli mõjuv. Ühesuurusi briljante eksponeeriti nii kuld- kui ka plaatinaraamistuses, nõnda et
o Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804.a. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka k. iris vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomulik terav lõhn ( kreeka k. osme lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. 1813.a, leiti Uraalis plaatinamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal iriidiumplatiniid Ir4Pt (tihedus 22 800 kg/m³). Kasutamine o 1975.a andmeil oli kapitalistlikest riikidest suurim plaatina tarbija Jaapan (64,1 t), järgnesid USA (51,6 t), Saksamaa LV (22,2 t) ja Sveits (11,32 t). Hinnatakse, et plaatina tarbimine kasvab aastas 5 % võrra. o Viimase poole sajandi vältel suurenes plaatina tootmine umbes 30-kordseks, samal ajal kui kullatoodang kasvas 2...3 korda. Seitsmekümnendail-kaheksakümnendail aastail
Teised plaatinametallid Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804.a. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka k. iris – vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomilik terav lõhn ( kreeka k. osme – lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. 1813.a, leiti Uraalis plaatnamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal – iriidiumplatiniid Ir4Pt (tihedus 22 800 kg/m³). Kokkuvõtte Kasutatud kirjadus https://www.ejewels.ee/koolituskeskus/metallide-koolitus/plaatina https://et.wikipedia.org/wiki/Plaatina http://www.diamande.ee/plaatina/ https://et.calcprofi.com/Plaatina-hinna.html?date=2018 https://et.calcprofi.com/Plaatina-hinna.html https://www.livescience.com/39144-platinum.html http://science4fun.info/platinum/
Ülejäänud kaks rasket plaatinametalli avastas Smithson Tennant 1804. a. Neist ühe metalli soolad olid sama värvikirevad kui vikerkaar (kreeka k. iris - vikerkaar), millest tuligi iriidiumi nimetus. Teise avastatud metalli sooladel on iseloomilik terav lõhn ( kreeka k. osme - lõhn), mistõttu metall sai nimeks osmium. Venemaa plaatinametallide epopöa algas 1813.a, mil Uraalis leiti plaatnamineraale, sealhulgas ka üldse kõige raskem senituntud looduslik mineraal - iriidiumplatiniid Ir4Pt (tihedus 22 800 kg/m³). 1825.a teatati ametlikult plaatinamaardla avastamisest ja 1829.a külastas seda saksa looduseuurija Alexander Humboldt. Uut metalli püüdis töödelda Aleksandr Arhipov, kes valmistas plaatinast sõrmuse ja teelusika, mis saadeti kingituseks tsaar Aleksander I-le. Katsetamisel täheldas Arhipov, et plaatina soolad liituvad kergesti klaasi ja portselaniga, võimaldades neile teha ilustusi.
annaabi.ee 
