läänimeeste omavaheliste sõltuvussuhete süsteem keskajal, mille aluseks oli feodaalne hierarhia: kuningalt vasallile, kes omakorda jagasid neile läänistatud maad väikefeodaalidele olles neile kui vasallidele omakorda senjöörideks. Vasallisuhete tekkimise aluseks suur- ja väikefeodaali vahel oli lään ehk feood mis tavaliselt koosnes maavaldustest ning seal olevatest talupoegadest või muust varast (kindlus, linn).Läänisuhted vormistati vasalli ja senjööri kokkuleppega ehk investituuriga(vasallilepinguga), mis Lääne-Euroopas kinnitati erilise kombetalituse ja truudusvande andmisega senjöörile. Vasallilepinguga kohustati vasallil osa võtma teatud arvu ratsa ja jalaväelastega senjööri sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtuistungitest, andma rahalist abi jms. Senjöör kohustus kaitsma vasalli, tema maadvaldust ja vara. Sellises ühiskonnas olid kõik seisused omavahel tihedalt seotud ning olid sõltuvad alluvuses olevate inimste tööst
makse ja mõista nende üle kohut. Vastutasuks teenisid isikliku relvastuse ja kaaskonnaga suurfeodaali juhtimise all. Lisaks sõjaväeteenistusele pidi vasall osalema ka senjööri nõukogus ja erakorralised abikohustused lunastama. Lõplikult kujunes välja Karl Suure ajal. Läänisuhe oli lepinguline kummalgi poolel olid omad kohustused, nende täitmata jätmise korral vasallsuhe katkes. Vasallisuhete sõlmimine toimus investituuriga. Vasall vandus senjäärile truudust, tasuks andis too vasallile maavalduse- lääni. Seal omati piiramatut võimu; hierarhiline üks lepingu poole teisest kõrgemal; isikuline kehis põhimõte minu vasalli vasall ei ole minu vasall. Tagajärg: vasallide suure iseseisvuse tõttu oli maa äärmiselt killustatud. Väikefeodaalid rüütlid, hidalgod, skvaierid, junkrud. Suurfeodaalid krahvid, hertsogid, vürtsid, grandid, parunid. Kõige tipus kuningas süserään.
annaabi.ee 
