Sotsiaalpoliitikat ja sotsiaalpoliitilistesse meetmetesse raha paigutamist käsitletakse ennekõike investeeringuna inimestesse (inim-ressurssi), st ühiskonda, et tõsta sellega ühiskonna suutlikkust ja riigi konkurentsivõimet maailmas. Seejuures on oluline arvestada, et sotsiaalpoliitilise investeeringu tasuvusaeg on teiste investeeringutega võrreldes väga pikk. Sõltuvalt tingimustest ja inimese eripärast võib konkreetsesse inimesse investeeritu teenida end tasa 30-60 või enama aastajooksul (Paavel 1999: 2). Kaks olulist märksõna selles kontekstis on tasuvusaeg ja ressursisuutlikkus. Tasuvusaja seisukohalt võib enamvähem võrdsete algtingimuste korral öelda, et mida pikem see on, seda vähem läbi mõeldud ja konkurentsivõimeline ning väheefektiivne oli investeering. Teise märksõna suhtes peaks üles kerkima küsimus üldisest ressursisuutlikkusest - kui
2. Õppeprogrammi struktuur - programmi struktuur on väga oluline (nt ajalised skeemid - kuidas on parim viis lahendada); 3. Õpitu ülekandmine - kas ja kuivõrd on õpitu ülekantav praktikasse? Või ka rakendan, aga miski ei muutu; 4. Kasu õpitust - õpitu on selged püsivad muutused, mis põhineb kogemusel. Kui seda (kasu õpitust) ei ole, siis ei ole koolitusest mingit kasu. Organisatsioon koolitab oma töötajaid kasumlikkuse tõstmiseks, ta peab koolitusse investeeritu tagasi teenima. Õppevajaduste määramine: ● Organisatsiooni tasand - kuhu meie töötajad liikuma peaksid, me peaksime vaatama ühe vaatena tervikut; ● Isiku tasand - mida on konkreetsele isikule vaja (erinevate hindamistulemustest johtuvalt); ● Ülesande tasand - kõik kes organisatsioonis üht ülesannet täidavad (nt inimesed kes töötavad ühel tootmisliinil); ● Demograafiline tasand - nt uute liikmete ettevalmistamine, koolitamine
annaabi.ee 
