Kuna Suure Depressiooni ajal kukkus suur osa pangandusest kokku, pangad olid siiski omanud oma klientide aktsiaid suures osas. Sellel sammul oli oluline mõju hilisema USA majandusmudeli institutsionaalse korraldatuse kujunemisele ja finantsturgude kesksuse kujunemisele. USA majanduspoliitika on alates 30ndatest püüdnud hoida finantsvõimu eraldi tööstusettevõtetest, vältimaks majandusraskuste korral majanduse üldist kollapsit. See soodustas investeerimispanganduse arengut ja sealset konkurentsi. See on olnud aluseks ka riskijuhtimise arengule, kuna kapitaliturgude suur osakaal on loonud tururiskid, mida on vaja olnud juhtida. Erinevalt Panganduskesksest finantsmudelist Jaapanis ja Saksamaal, kus finantsturgudel toimuv oli rahavoogude vahendamise (finantsvahenduse) seisukohalt teisejärguline. Seega arenes Ameerikas kiirest otsene ja poolotsene finantsvahendustegevus. Kujunesid
1. Finantsturud (millel tegutsevad mittedepositaarsed finantsvahendajad, näiteks investeerimispangad). Finantsturgude konkurentsieelis on standardiseeritud toodete pakkumine, mis võimaldab turu paremat läbipaistvust, toodete likviidsust, toodete hinna objektiivset kujunemist turul. 2. Kommertspankade eeliseks on mittestandartsete finantstoodete pakkumine vastavalt kliendi vajadustele, samuti pakutakse väikese käibega tooteid ning uusi tooteid. Seega konkureerib investeerimispanganduse finantstoodete pakkumises kommertspangandusega. Finantsturgude teooriad Mulliteooria (bubble theory) Teooria eeldab, et investorid ei ole ratsionaalsed (ei langetata investeerimisotsuseid ettevõtete kohta käiva info baasil). Teooria sobib turuanomaaliate seletamiseks. Selle teooria alusel ei väljenda väärtpaberite hinnad alati nende tegelikku väärtust. Aegajalt tekkib börsil nn. mull, mis võib lõhkeda. Mullid võivad tekkida siis kui investorid pimesi järgivad nn
annaabi.ee 
