Tema abikaasa, Olustvere Põllutöökooli juhataja ja suurmaaomanik Villem Männik küüditati 14.juunil 3 1941.aastal Siberisse. Erika Männik, otsustades jagada mehe saatust, sõitis talle koheselt Siberisse järele. Siberis mõisteti ta süüdi nõukogude vastase propaganda eest, ta viibis aastail 1944 1951 Dzezkazgani vangilaagris ja 1952.aastal saadeti eriasumisele Novosibirski oblastisse. Vabanes II grupi invaliidina asumiselt 1956.aastal, tuli Eestisse ja elas Viljandis oma sugulaste juures. ANNA TÕRVAND TELLMANN (1880 Ülenurme 1953 Kirovi oblast) oli 1924.aastal loodud "Lindade kompanii" esimene esinaine ja asutajaliige ning NKK Tallinna ringkonna esimene esinaine aastail 1928 - 1934. Lõpetas Riias pedagoogilised kursused keskkooliõpetaja kutsega ja Viini ülikooli õigus- ja riigiteaduse osakonna. Oli aastast 1916 Tallinna I Tütarlastegümnaasiumi juhataja kuni 1925.aastani. Asutas 1932
Küll ei ole aga antud situatsioonis õigusvastane ega kuritegelik tingimuste loomine enesetapuks. Arsti tegevust eutanaasia korral ei saa hädaseisundi eeskirjadega hinnata, sest arst ei ole sundseisus, vaid ta peab tegema viimase hetkeni oma tööd. Tapmine patsiendi palvel. Sisuliselt ei ole antud variandil tegemist eutanaasiaga, sest abi suremiseks osutatakse mitte valude või vaevuste leevendamiseks vaid vastu tulles patsiendi soovile, kes ei taha elada ülejäänud elu liikumisvõimetu invaliidina, või näiteks vastu tulles sugulaste soovile, kes ei soovi või suuda hooldada nõrgamõistuslikku. Toodud eutanaasia liigitus ei ole loomulikult ainuvõimalik. Seda on kritiseerinud ka Kurt Stellamor, kes nimetab eutanaasia suretamisabiks (Sterbehilfe), mis hõlmab kõiki surma põhjustavaid või suremist kiirendavaid abinõusid ja võtteid. Suremistoetuse (Sterbebegleitung) all tuleks mõista kõiki arstlikke ja põhjuslikke pingutusi, mis väldivad või
ja mittetoetavate tegurite poolt. (Law jt. 1996: 15-17; Reed jt. 1999: 269-270). 1.3. Avalikud alade ehituslikud nõuded ratastooliga liikujale Liikumisvabadus on inimese üks põhiõigusi ja et see laieneb ka liikumisraskustega inimesele, ei vaja enam õnneks selgitamist. Takistuseta liikumine pole oluline üksnes ratastooli või muid liikumisvahendeid kasutavale inimesele. (Liikumisvabadus.invainfo.ee) Ratastooli-inimesed ütlevad, et nad on ratastooliga kohanenud ja ei tunnegi ennast invaliidina. Aga niipea, kui nad kodust välja lähevad, tuletab keskkond nende puuet neile igal sammul meelde. Tegelikult ei lähe avalikus kasutuses oleva hoone ehitamine oluliselt kallimaks, kui liikumispuudega inimeste vajadusi arvestada. (Gnadenteich, 2011). Riik peab tunnistama kättesaadavuse üldist tähtsust võrdsete võimaluste loomisel kõikides ühiskonnaelu sfäärides. Selleks luuakse tegevusprogramme füüsilise keskkonna
annaabi.ee 
