Näiteks muuta patsiendi asendit vähemalt iga kolme tunni tagant, aspireerida ja niisutada hingamisteid vastavalt vajadusele ning selgitada intubatsioonitoru vajalikkust. Intubeeritud patsientide probleemiks on ka potensiaalne nosokomiaalse infektsiooni tekkimise võimalus seoses intubatsioonitoruga. Infektsioonikontrolli teenistuse andmete järgi püsib ventilaator-pneumooniate esinemissagedus endistes väärtustes või on minimaalse langustendentsiga. 2007. aastal oli intubeerimisega seoses olevate ventilaator-pneumooniate protsent 6,8; 2006. aastal 7,7 (Adamson 2007). 2008. aasta Tartu Ülikooli kliinikumi Anestesioloogia ja intensiivravi aastaaruandest selgub, et antud aastal ei dokumenteeritud mitte ühtegi ventilaator-pneumooniat. Et seda näitajat hoida on vajalik õdede steriilsus hingamisteede aspireerimisel, mille põhiliseks komplikatsiooniks on baktereemia (Sinha jt 2000).
ei kasutata. Põhjus: kui valitud toru sai liiga väike, saab mansetiga tihedust korrigeerida (vt peatükki „Vabade hingamisteede käsitlus“). Alles suurema hingamisrõhu korral (üle 25 mbar) kuuldavale tulev läbilase on lubatud. Sellest väiksema läbilaske korral mansetti ei kasutata. Mansetiga intubatsioonitoru kasutamine on kasulik iseäranis kriitilistes olukordades, sest see on kiirem kui intubeerimisega otsast alata. Trahhea – hingetoru Epiglottis – kõripealis Cuff – endotrahheaalse intubatsioonitoru lõpus olev mansett, balloon Rusikareeglid Intubatsioonitoru läbimõõt: väikese sõrme reegel (toru peaks olema intubeeritava väikse sõrme jämedune) Intubeerimissügavus: cm = 12 + (vanus/2) (oraalse intubatsiooni korral kaugus hammastest) Juhitava hingaminse teostamine lapsel Füsioloogilistest eripäradest tingituna on vastsündinu hingamine ebakorrapärane – eriti
annaabi.ee 
