igapäevatöös, et nad oskaksid tagada korrektset õendusabi intubeeritud lastele. Samuti uued õenduspersonali liikmed, kes tulevad lasteintensiivravi osakonda tööle ei pruugi teada laste intubatsiooni spetsiifikat ja ei pruugi osata aidata arsti intubeerimisel ja ekstubeerimisel. Samuti ei pruugi nad teada ja osata vältida või ennetada tekkida võivaid komplikatsioone seoses intubeeritud lapse õendusabiga. Õde peab oskama hinnata hingamisprobleeme nii intubeerimata kui ka intubeeritud patsientidel, osutama õigeaegselt õendusabi hingamisprobleemidega lastele. Probleemi süvenedes tuleb informeerida teisi meeskonnaliikmeid ja tagada patsiendile õigeaegne abi. Intubatsioonitoru põhjustab patsiendile ebamugavust ja häirib verbaalset suhtlemist. Laps ei saa enam oma soove ja tahtmisi kõne kaudu esitada. Siinkohal oleks õe ülesanne teha patsiendile ja tema vanematele olukord võimalikult mugavaks ja arusaadavaks. Näiteks muuta patsiendi asendit
uurimine“). Esmase ülevaatuse tulemusi võrreldakse teisese ülevaatusega ning ravi sobitatakse ja jätkatakse. Luumurrud lahastatakse. Patsiendile antakse nüüd kõiki vigastusi arvestav sobiv asend. Vedelike ülekandeks tuleks kasutada vähemalt kahte suure läbilaskevõimega veenikanüüli. Jälgige seejuures kanüüli kinnitust, vältimaks selle tahtmatut väljatõmbamist tõstmisel. Enamikul juhtudel on vajalik agressiivset infusioonravi. Intubeerimata patsientide puhul pöörake tähelepanu adekvaatsele hapnikuravile. Vererõhk, EKG, pulssoksümeetria, pulsimõõtmine ja kunstliku hingamisega patsientide puhul lõplikult väljahingatava CO2-väärtuse jälgimine kuuluvad standardmonitooringu juurde. Intubatsioon – toru viimine trahheasse, hingamise säilitamiseks. 457 Patsiendi ravi lõpeb viimase kontrolliga kõigi meetmete ja süsteemide üle. Seejuures on olulised järgmised küsimused.