Valdur Mikita (1970) on eesti kirjanik ja semiootik, kes on tegelenud oma nüüd lõpule viidud triloogias (,,Metsik lingvistika", ,,Lingvistiline mets", ,,Lindvistika") lingvistika ja metsandusega, aga eelkõige iseendaga. Subjektiivselt. Ta on pannud iseendale ka diagnoosi sündida introverdina tähendab otsekui rasket elukestvat puuet (Lindvistika, lk.53). Mikita on leidnud midagi, mis teda tõesti huvitab iseenda maailmatunnetuse. Kõlab enesekeskselt, kuid see ,,isekus" ei avaldu mitte niivõrd soovis silma paista või kuulsaks saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida metsas luusimine ja lilledega rääkimine on kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga, vaid paneb proovile ka lugeja.
enam ei lukustata last kinnisesse ruumi, kui ta millegi pahatahtlikuga hakkama on saanud. Tuleb tõdeda, et erinevus tuleb sellest, et tänapäeval näeme sellist olukorda hoopis teisest vaatevinklist ning praegusel sajandil peetakse sellist käitumist laste õiguste diskrimineerimiseks. Lisaks peitub tõde erinevas ellusuhtumises. Elulised vaated panevad paika meie tõekspidamised. Tõe erinevus võib väljenduda introverdi ja ekstraverdi ellusuhtumises. Introverdina näeme inimest, kes on oma ,,Iseenda" kukutanud väga sügavasse kuristikku, kes on sissepööratud ning väga mõistmatu indiviid. Teisest küljest on aga ekstravert ülearu aktiivne inimene- ta elab oma tunded välja, näitab maailmale, mida ta mõtleb ning on paigalpüsimatu. Vaadeldes neid temperamendi tüüpe, näeme, et on olemas mitu tõde. Elu sisaldab mitmesuguseid tõdesid ning neid saab käsitleda eksitavatena,
annaabi.ee 
