väljarenditava vara oma bilansist ja asendab selle kapitalirendinõudega (ehk «kapitalirenti tehtud netoinvesteeringuga»). Kapitalirendinõue («kapitalirenti tehtud netoinvesteering») võrdub saadaolevate rendimaksete nüüdisväärtusega pluss renditava vara tõenäoline jääkväärtus (ehk «garanteerimata jääkväärtus») rendiperioodi lõpuks. Rentnikult saadavad rendimaksed jagatakse kapitalirendinõude põhiosa tagasimakseteks ja finantstuluks (ehk intressimakseteks). Finantstulu jagatakse rendiperioodile nii, et rendileandja tulumäär oleks igal ajahetkel kapitalirendi netoinvesteeringu jäägi suhtes sama. Rendileandja brutoinvesteeringu arvestamisel kasutatud hinnangud garanteerimata jääkväärtuste osas vaadatakse perioodiliselt üle. Garanteerimata jääkväärtuse vähenemise korral vaadatakse tulu jagamine rendiperioodile uuesti üle ning juba tuluna kajastatud summade võimalik vähenemine kajastatakse kohe kuluna
jätkuda. Kui välisvõla muutus on võrdne koguprodukti muutuse ja võlakoormat iseloomustava kordaja korrutisega, s.t. D = b × Y , siis näiteks koguprodukti 4 protsendilise kasvu korral võib ka välisvõlg kasvada protsentuaalselt samas mahus. Samas on küsitav, et kas riik võib omada pidevat jooksevkonto defitsiiti ilma, et võlakoorem kasvaks. Põhjuseks on asjaolu, et teatav osa jooksevkonto defitsiidist kulutatakse intressimakseteks. Seega iseloomustaks muutust võlgnevuses järgmine seos: D = i × D - ( X - M ) , kus i on laenu teenindamisega seotud nominaalne intressimäär. Eeldades, et võlakoorem ei muutu võib võlgnevus suureneda vastavalt järgmisele seosele: D = b × Y = b × g × Y , kus g on sisemaise koguprodukti kasvumäär. Kombineerides kaht eelmist seost omavahel saame: M-X D = bg - i = b( g - i ) Y Y
annaabi.ee 
