vasikate vastuvõtlikkus väheneb eaga. Viirust ei ole leitud roojast ja uriinist ning ta puudub ka enamiku nakatatud pullide spermas. Veres esineb viirus lümfotsüütides ja infektsiooniprotsessi käivitamiseks piisab juba väikese arvu viirusega nakatunud rakkude sattumisest või manustamisest vastuvõtlikku organismi. Veise nakatamiseks piisab 0,1 ml haige looma vere nahasisesest manustamisest. Nakatumine toimub ka viirust sisaldava materjali intratrahheaalse või intranasaalse manustamise korral. Vasikad võivad esimestel elupäevadel nakatuda peroraalselt, kuid muutuvad umbes kolmenädalaselt resistentseks suukaudse nakatumise suhtes. Täiskasvanud lehmad võivad nakatuda viirust sisaldavate lümfotsüütidega suguteede limaskesta kaudu, kuid viirusega kontamineerunud sperma pidurdab viiruse tungimist limaskesta. Viiruse tungimine organismi pole veel piisav, et tekiks obligatoorne, kasvaja arenemisega kulgev leukomogeneesiprotsess
juhul manustada ka intratrahheaalselt. Ravimite plasmakonsentratsioon on sellisel juhul ettearvamatu. Optimaalsed ravimite annused ei ole teada. CPR-ravimid Perifeersete veenide kaudu manustatud ravimitele peab järgnema vähemalt 20 ml 0,9% NaCl boolusena, et ravimid tsentraalsesse vereringesse suunata. Adrenaliini manustatakse kas intravenoossel või intraossaalsel teel 1 mg. Äärmisel juhul manustatakse adrenaliini intratrahheaalselt 3 mg. Adrenaliini intratrahheaalse manustamise korral peab see olema lahustatud 10 ml steriilse veega (või 0,9% NaCl-lahusega). Manustamisele peaks järgnema 5 tugevat kunstlikku hingamist, et ravimit bronhiaalsüsteemi laiali saada ning nii paremat absorbeerumist võimaldada. Adrenaliin avaldab oma alfa-adrenergilise toimega mõju veresoonte ahenemisele, mis suurendab südamelihaste ja aju perfusioonirõhku. Tõenditel, mis räägivad VF/VT korral arütmiavastaste ravimite kasutamise poolt, puuduvad
annaabi.ee 
