Hingamisteid jaotatakse ülemisteks (nina- ja neeluruum) ja alumisteks (alates hingetorust), nende piiriks on häälepilu. Kopsu katva pleura e. kopsukelme ja rindkere seina seesmist pinda vooderdava rinnakelme vahele jääb kapillaarne ruum kopsukelme- e. pleuraõõs, mis on täidetus üliõhukese vedelikukihiga. Atmosfäärirõhust madalama rõhu tõttu pleuraõõnes on kopsud kogu aeg teatud ulatuses väljavenitatud. Intrapulmonaalse (kopsusisese) ja intrapleuraalse (pleuraõõnesisese) rõhu diferentsi nimetatakse transpulmonaalseks rõhuks. (rõhu-mahu diagramm lk 84) Sissehingamisel rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atmosfäärirõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roided tõstva funktsiooniga välitse
bioloogilisel oksüdatsioonil. Hingamisteid jaotatakse ülemisteks (nina- ja neeluruum) ja alumisteks (alates hingetorust), nende piiriks on häälepilu. Kopsu katva pleura e. kopsukelme ja rindkere seina seesmist pinda vooderdava rinnakelme vahele jääb kapillaarne ruum – kopsukelme- e. pleuraõõs, mis on täidetus üliõhukese vedelikukihiga. Atmosfäärirõhust madalama rõhu tõttu pleuraõõnes on kopsud kogu aeg teatud ulatuses väljavenitatud. Intrapulmonaalse (kopsusisese) ja intrapleuraalse (pleuraõõnesisese) rõhu diferentsi nimetatakse tranpulmonaalseks rõhuks. (rõhu-mahu diagramm lk 84) Sissehingamisel rindkere maht suureneb, hingamisteedes langeb rõhk atmosfäärirõhust madalamale ja õhk voolab kopsudesse. Väljahingamisel rindkere maht väheneb, selle tagajärjel intrapulmonaalne rõhk tõuseb, ületab atmosfäärirõhu ja üks osa hingamisteedes olevast gaasisegust surutakse välja. Sissehingamisel on roided
annaabi.ee 
