Noorte Sümfooniaoskestris oli liikmeid ligikaudu 70. Kontserdit alustas Muusikakooli neidudekoor lauluga ,,Majanduse kriisilauluke". Laul oli väga võimas ja dünaamiline. Lauljad jälgisid suure tähelepanuga dirigenti ja tõid kõik nüansid täpselt välja. Llugu oli päevakajaline ja pakkus kuulajatele omamoodi äratundmisrõõmu.Vahepalaks laulsid laulustuudio õpilased laulu ,,Viva la musica". Nimetatud lugu oli üsna kiire ja tekitas hea meeleolu. Kollektiiv intoneeris väga puhtalt, vaatamata keerulistele viisikäikudele selles laulus.Järgnevalt esitas neidudekoor laulu ,,Puhkuse veedame viljandis". See laul tekitas tõeliselt kevade meeleolu. Soprani ja bassi käigud olid väga puhtalt ja kõlavalt välja lauldud. Laul oli köitev ja tekitas inimestes ühtekuuluvustunnet ning pani kõiki kaasa elama. Laulu lõpus kostus publikult vali aplaus, kuna esitus oli olnud suurepärane. Vahepalaks laulis Mariann Õmblus laulu ,,Kõige parem polka" ja saateks
Kohati oli orkester niivõrd vali, et laulmisest andis mõista vaid esineja avatud suu. Arusaadavuse poolest see midagi muidugi ei muutnud, sest nii mina kui ka tõenäoliselt suurem osa publikumist, itaalia keelt ei osanud. Kui dirigent poleks ebakõla tõttu pidevalt katkestusi teinud, siis poleks need niivõrd kõrva hakanudki, sest tähelepanu oleks olnud suunatud rohkem laval lahti hargnevale loole, mitte sellele, kes ja kus kui palju maha jäi või valesti intoneeris. Eriefekte ooperi vältel palju ei täheldanud. Huvitavat valguse kasutust esines momendil, kui oli tegemist äikesetormiga. Oskuslikult kasutati valgeid sähvatusi, jättes tõesti mulje, et torm on lähenemas. Samuti peatus silm tõrvikutel, mis vahepeal lavale toodi – nii osatäitjate käes kui ka laes rippumas. Nende valguskuma oli pilku püüdev ning võib öelda, et mõneti isegi hüpnotiseeriv segu punastest, oranžidest ja roosadest toonidest.
Vaatamata sellele on nendel mõlemail standardhälve peaaegu kõige suurem, ehk esitamise kordade varieerivus on olnud kõige laiema ulatusega. Fis1 esitused jäävad vahemikku -7,2 kuni 10,6 sendini ehk hälbe ulatus on 17,8 senti, seega juhuslikke kõrvalekallete ulatus on lai ning g 1 vahemikku -7,9 kuni 5,6 senti. Enamjaolt on helikõrgused üles mängides intoneeritud kõrgemaks, vaid g 1 madalamaks. Kõige kõrgemaks intoneeris Helin d1, mängides seda üheteistkümnendal korral 14,6 senti kõrgemaks kui on võrdtempereeritud etalon. Kõige madalamaks intoneeris interpreet g1 mängides seda teisel korral 7,9 senti etalonist madalamaks. Kõige täpsemini oli intoneeritud d1 teise korra mängimise ajal, mis on vaid 0,1 senti madalam etalonist. Vähim helikõrguste erinevus mida tajutakse on umbes 8-11 senti, seega võib väita, et Helin on D-
annaabi.ee 
