eestvedamisel. Kavas oli kaks kavapoolt täitvat teost: Antonín Dvoáki ,,Serenaad" keelpillidele op. 22 E-duur ja Astor Piazzolla ,,Neli aastaaega Buenos Aireses". Esimeses teoses oli Maano Männi kontsertmeister ja teises solist. Dvoáki keelpilliserenaad on üks keerukas teos, mitte niipalju sisuliselt, kui intonatsiooniliselt. Ma ei ole kunagi suutnud seletada põhjusi, miks keelpillidel on keeruline intoneerida dieesidega helistikke, kuid nii see on, ja eriti keeruline on see orienteerumine, kui helistikud järgnevad E G E ja siis cis Des cis F A F A E. Hea vabandus on see, et ega päris täpset intonatsiooni ei leia ka salvestistelt (eriti kahtlaseks jäävad oktavid altviiul II viiul I viiul). Ses mõttes oli Dvoák karm, kuigi seda teost esitatakse suure keelpillikoosseisuga, mis võimaldab mõndagi maskeerida
senti), alla mängides lahtisel keelel standardhälbega 1,69 senti ja kinnistel keeltel vahemikus -16,7 kuni 19,1 senti (standardhälve 5,43 senti). 2 1. SISSEJUHATUS Proseminaritöö teema valiti muusikapsühholoogia valdkonnast, milleks osutus „Intonatsiooni varieeruvus diatoonilise helirea mängimisel viiulil”. Töö uurimusküsimused seisnevad selles, kui täpselt viiuldaja suudab intoneerida helide kõrgusi vastavuses võrdtempereeritud diatoonilise helireaga; millisel määral esineb süstemaatilisi kõrvalekaldeid ja milline on juhuslike kõrvalekallete ulatus. Analüüsides helisalvestusi programmiga „Praat” on võimalik välja tuua iga noodi keskmine sagedus. Hüpotees on, et süstemaatilised helikõrguse kõrvalekalded esinevad suuremal või vähesemal määral iga noodi puhul. Töö meetodiks on katse II kursuse viiuli interpreetatsiooni
annaabi.ee 
