Dickie seisukohtade pidev muutmine ja uute teooriate esitlemine, mis kohati lähevad ka vastuollu tema eelnevate seisukohtadega, tekitab lugejas umbusaldust teoreetiku pihta. Ka ilmneb viimases lõigus autori seisukoht, mis pigem ei ühti Dickie omadega. Olgu öeldud, et kunstipraktika kui süsteemi punktid, mis Dickie välja tõi, on siiski autorile vastuvõetavad ja mõjuvad. Kokkuvõtteks teeb Margit Sutrop kõiki eelnevalt väljatoodud uurimusi arvesse võttes järelduse, et kuigi kunsti intitutsionaalne definitsioon eeldab, et öeldakse mis on kunst, satub intstitutsionaalne kunstiteooria ka ise pidevalt selle koha pealt kimbatusse. Analüüsi tulemusena võib öelda, et kõiki need katsetusi kunstidefinitsiooniks võiks vaadelda pigem kui lihtsalt katseid öelda, mis on kunst kõikides eri kunstipraktikates. Kui unustada pidev vajadus defineerida kunsti igal pool ja igal ajal võiksid need kõik teooriad olla hoopis apiks erinevate kunstipraktikate identifitseerimisel.
Organiseerimine(ül, vastutuse ja ressursside jaotamine eesmärkide täitmiseks) Eestvedamine(töötajate mõjutamine eesmärkide täitmiseks- nt suundamine, julgustamine. Kontrollimine(tulemuste hindamine, plaaniga võrdlemine, korrektuuride tegemine) 3. Kuidas juhid juhtimistasandite lõikes jagunevad ja mis on iga tasandi põhiline ülesanne (millega seal tegeletakse)? Poliitiline tasand(nn ''peakorteri'' tasand)- intitutsionaalne (strateegiline) juhtimine. Nt ministeerium, korporatsiooni emaettevõte ja selle tippjuhtkond Organisatsiooni(allasutuse) tasand- allasutuse tippjuht, allasutuse strateegiline juhtimine. Valdkonna tasand- keskastmejuht- suuremad osakonnad, üksused- taktikaline juhtmine Funktsiooni tasand- esmatasandi juht- väiksemad osakonnad/talitused, meeskonnad- operatiivjuhtimine 4. Kuidas mõjub organisatsioonile ja juhtimisele turbulentne keskkond ja kuidas seal
annaabi.ee 
