vereringesüsteemi ning vere kooskõlastatud tegevuse tulemusel. Rakkudes toimuval sisemisel ehk kudede hingamisel kasutatakse hapnikku kõrgmolekulaarsete toitainete bioloogilisel oksüdatsioonil, organismi elutegevuseks vajalik energia transformeeritakse fosfaatühendite makroergilistesse sidemetesse, ainevahetuse lõpp-produktidena tekivad süsinikdioksiid ja vesi. Hingamisprotsessi kuulub ühelt poolt hapniku siirdumine kopsudest verre, sealt kudedesse ja interstiitsiumi kaudu rakkudesse. Teisalt kuulub hingamise mõistesse ka süsinikdioksiidi eritamine ja elimineerumine organismist koevedelikku, vere ja kopsude kaudu. Kopsude ventilatsioon tähendab õhuvoolu kopsualveoolidesse ja sealt välja. Kopsutuulutuse (ventilatio) all mõistetakse välisõhu ja hingamiselundite vahelist gaasivahetust. Selleks vajalik energia saadakse rindkerele kinnitunud hingamislihaste tööst. Hingamismaht on tavaliselt hingamisel ühe korraga sisse- või väljahingatud õhu hulk
! 5. Onkootne rõhk. ! Vere osmootset rõhku, mis on põhjustatud lahustunud valkudest nimetatakse osmootseks rõhuks. Võrreldes plasma osmootse rõhuga, mis on tingitud peamiselt veres lahustunud ioonidest, on onkootne rõhk väga väike suurus. Kuid kuna valgud kapillaari membraani ei läbi, siis on onkootne rõhk väga oluline transkapillaarse vedeliku transpordi korral. Onkootne rõhk mõjutab vee jaotust plasma ja interstiitsiumi vahel. Arteriaalses vereringe osas on hüdrostaatiline rõhk suurem kui onkootne rõhk, aga venoosses osas on vastupidi. See tagab vee liikumise arteriaalsetest kapillaaridest interstitsiaalsesse vedelikku ja vastupidiselt, venoossed kapillaarid tõmbavad vee ära interstitsiaalsest vedelikust. Osmootset rõhu on lihtne mõõta instrumentiga, mida nimetatakse onkomeetriks. !
Ca++ 2,5 10-4 Cl- 103 4 Valgud 1 146 pH 7,4 7,0-7,2 Vesi moodustab 60-65% inimese kehamassist. 60% veest paikneb rakkudes (intratsellulaarruum), ülejäänud jaotud ekstratsellulaarselt interstiitsiumi, vereplasma ja nn transtsellulaarse vee (vesi silmakambrites, mao- ja sooletraktis, ekskretoorsetes näärmetes, neerutorukestes, kuseteedes) vahel. Organismi veesisaldus, eeskätt ekstratsellulaarse vee hulk, hoitaks tänu täpsetele regulatsioonimehhanismidele suhteliselt konstantsena. Ilma veeta on elu võimalik ainult lühikest aega, sest organismist ei saa eemaldada ainevahetusjääke, häiritud on osmootse rõhu ja happe-leelise tasakaalu
thus higher blood pressure. Vereliikumise joonkiirus, õpik lk 62 - – kiirus, mis mõõdetakse cm/s või m/s. Näiteks, süstoolis, vereväljustusfaasi ajal saavutab vereliikumise joonkiirus aordis maksimumi, ulatudes 30-50 cm/s. 14. Mikrotsirkulatsioon, ainete vahetus vere ja kudede vahel. Erinevad transpordiviisid: 1) Veresoonesisene konvektiivne transport (perenosnoi) 2) Aine transport läbi veresoone seina ja interstiitsiumi 3) Kudedest lümfi jõudnud ainete viimine vereringesse lümfisoonte kaudu Vahetusetsooniks – kapillaarid ja postkapilaarsed veenulid. 34 Kapilaaride jaotus erinevate funktsioonide järgi (L, lk 48) Kapilaaride seina struktuuris erinevad endoteelitüübid: 1) Pideva endoteeliga – skeleti-, südamelihas, kopsuringes, närvisüsteemis.
annaabi.ee 
