hägusate süsteemide vaikimisi tagatud omadus. Üks tähtis tegur, mis mõjutab niihästi interpolatsiooni hägusas süsteemis kui süsteemi läbipaistvust, on sisendi liikmesfunktsioonide eristatavus, mida näiteks kolmnurksete liikmesfunktsioonide puhul iseloomustab liikmesuse väärtus punktis, kus naaberliikmesfunktsioonid lõikuvad (ülekate). Praktikas jääb see näitaja enamasti 0.25 ja 0.75 vahele [11] ning tüüpiline väärtus on 0.5. Vaatleme ülekatte mõju reeglite interpolatsioonile lihtsa näite abiga. Kontrueerime viis 6-reeglilist hägusat süsteemi, mille sisendliikmesfunktsioonide ülekate on vastavalt 0.0, 0.25, 0.5, 0.75 ja 1.0. Kuigi muud parameetrid (miinimum t-norm, maksimum s-norm ja raskuskeskme häguärastamine) on kõigil süsteemidel samad, tingib ülekatte varieerimine üsna drastilised resultaadid (Joonis 11). Ülekatte puudumisel, puudub reeglitevaheline interpolatsioon, süsteemis puudub
vale bitini terabaidi (s.o 2000 kompaktketta) kohta. Kui ECC ei suuda kätte saada õiget informatsiooni, võetakse kasutusele uus abivahend: interpolatsioon. Seda tehnikat kasutatakse audio -CD del puuduvate bittide asendamiseks. Oletame näiteks, et meil on adio plaadi andmerajal sellised andmed : 400, 525, 650, 825, 1100. Kui nüüd, mingil põhjusel nt. neljandat väärtust lugeda ei suudeta, siis on võimalik seda tänu lineaarsele interpolatsioonile asendada, arvutades välja keskmise 650 ja 1100 vahel, mis antud juhul on 875. See ei ole küll päris õige väärtus, kuid siiski ligilähedane ja inimkõrvale eristamatu, sest see on vaid üks tuhandetest, sekundis mängitavatest väärtustest. Kahjuks ei saa antud meetodit kasutada andme-CD de puhul, kuna ainuüksi ühe biti puudumine 1 MB failist võib põhjustada antud faili täielikult töökõlbmatuks muutumise. Sel põhjusel kasutatakse andme-CD del täiendatud ECC ehk veaparandus -ja