teoorial , tuleb arvestada nii lapse, täiskasvanu kui ka keskkondlikke tingimusi, keskne on selles keskkond. Tänapäevased uurimused näitavad, et vanemate psühhopatoloogia ei esine nendes peredes, kus toimub laste väärkohtlemine, üldpopulatsiooniga võrreldes sagedamini. Lapse väärkohtlemise def keskmeks jääb mitte ahistaja süü selle teo puhul, vaid lapse hooldaja aktiivne või passiivne käitumine lapse suhtes, mis teeb lapsele haiget või kahju interaktsioonilises suhete võrgustikus. Minevikust pärit müüdid võivad mõjutada inimeste suhtumist laste väärkohtlemisse. Ka see kuidas inimest kasvatati mõjutab seda kuidas tema oma lapsi kasvatab või elukaaslasega käitub (kui lapsena füüsiliselt karistatud laps saab suureks on tõenäosus et ka kasutab füüsilist vägivalda oma elukaaslase või laste peal). Antud uurimusest selgus, et Eestimaa elanikud suhtuvad taunivalt kõikidesse lapse väärkohtlemise liikidesse
eemaldades praktikas lapse kõdust. ahistaja (termin ise juba on negatiivse hinnanguga) süü selle teo Viimaseks lähenemiseks ajaloolisest plaanist lähtuvalt on puhul, vaid lapse hooldaja aktiivne või passiivne käitumine lapse tänapäevane - interaktsiooniline mudel, mis baseerub U. Bron- suhtes, mis teeb lapsele haiget või kahju interaktsioonilises suhete fenbrenneri (1979) kontekstuaalsele teooriale lapse arengu kohta võrgustikus. ning mille puhul tuleb arvestada nii lapse, täiskasvanu kui ka keskkondlikke tingimusi (k.a. ühiskonnas valitsevat tolerantsi 50 51
annaabi.ee 
