Jõudu peab demiourgos seejuures kasutama aga sellepärast, et alged, millest ta kosmose hinge looma asub, on teineteise suhtes vastandlikud. Kuigi jumalik demiourgos suudab anda nendest algetest moodustatud hingele terviklikkuse ja harmoonia, mis ilmneb kosmoses taevakehade liikumise korrapäras, on see sisemiselt pingestatud terviklikkus ja harmoonia. Platon tahtis selle müüdiga arvatavasti ütelda seda, et meeltega tajutava oleva valdkonnas (mille kogunimetuseks on tal kosmos), vastandina intelligiiblite ideede valdkonnale, on mitte üksnes olev jagatud (on olemas ainult üks ühtne inimese idee, meeltega tajutavas maailmas on aga palju erinevaid inimesi), vaid siin on jagatud ka samasus ja teisitisus. Näiteks vana inimene on ühelt poolt ju seesama inimene, kes ta lapsenagi oli, teisalt aga ikkagi muidugi mitte päris seesama – ta 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
olnud dogmaatiline. Tuleb minna edasi ja analüüsida seda, mis toodaks ineteigiiblse maailma ehk mõistus kitsamas tähenduses. Prg. 40. transtsendentaalse peaküsimuse kolmas osa: kuidas on võimalik metafüüsika üldse. Matemaatika ja loodusteaduse arutlus oli metafüüsika pärast ette võetud. Metafüüsika eripära on see, et matemaatika Kanti järgi loob oma objekti ise; see,mida me ise oleme teinud, siis sellest me ka teame. Metafüüsika räägib intelligiiblite objektidest,mis on väljaspool ja ootavad avastamist, ei saa empiirilist kontrollida. Metafüüsika on empiiriliselt mitte kontrollitav; mõistus peab ise kontrollima seda. Metafüüsikas ei saa olla neid andmeid, mille najal me kontrollida saaks. Kuidas saab aga väiteid põhjendada ja kontrollida? Deduktsioon põhjendab millegi olemist. Loodusteaduse õigustus on vaatlusel ja eksperimendil. Aga metafüüsika? Mõistus on võime mõelda ilma kogemusele toetumata
annaabi.ee 
