kontaktide suunas. Ajaloolane Aleksander Loit on aga öelnud, et eesti keeles tuleb kirjutada niikaua, kuni Eestis elab eestlasi. Seetõttu tulebki "koduseid" hoida, toetada, ning neid külastada, sest pagulasühiskonna olemasolu sõltub ju eestlaste olemasolust Eestis, mitte vastupidi. (Akadeemia 2008 : 2263) Paljud leidsid, et eesti kultuur saab sündida vaid välismaal ning, et Eestis tegutsevad kirjanikud ja kunstnikud on kõik kommunistliku ideoloogia teenrid. Oma intelligentses vormis märkis pagulaskultuuri mõiste siis seda, et lahkunud kultuuriinimesed ei näinud siin ellujäämise ja eneseteostuse võimalusi. ( Akadeemia 2008 : 2264) VÄLIS-EESTI JA KODU-EESTI 1960. aastatel leidis üha rohkem kandepida nn. Väliseestluse ideoloogia, millesarnane mõiste oli juba käibel kahe maailmasõja vahelisest ajast. Näiteks peeti 1928. aastal Tallinnas esimest väliseestlaste päeva ning asutati Välis-Eesti Ühing. Stockholmis anti välja nt. Ajaleht Välis-Eesti.
igasuguse sihipüüdliku tegevuse ülesehitus, siis on aasta hiljem ilmunud ,,Vanad ja noored" uueks tähiseks Tammsaare Hanseni arenguteel. Nüüd kergitab ka meie noornaturalist juba esile jutustuse ideelise juhtimise. Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve vahel - nii siis jällegi mitte sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt rõhutatud põhivaade. See ,,vanade ja noorte" antagonism, mis siis pakitses kaasaegses intelligentses liikumises, on Tartu koolilõpetaja samanimelises pikemas külajutustuses ümberkujutatud madala talupoegse tõsielu protsessiks. On nagu oleks A. Hansen kõige tõsielu põhjas näinud seesmist kahestumist ja lõhestumist. Mitte sotsiaalsed vastolud ei kisenda A. Hanseni ,,Vanades ja noortes" reformide järele. Mitte põlised küla kurnavad võimupidajad ei ole siin oma eesõiguste ja eelarvuste rahus eksitatud.
annaabi.ee 
