kultuurilist palet ja valime selleks välja ühe Nõukogude liiduvabariigi, Eesti NSV ja selle põhirahvuse eestlased, siis puutume kokku industriaalühiskondadele omasest üldolukorrast mõneti erinevate ja asja veelgi keerukamaks muutvate teguritega. Rahvakultuuride teadlik ja aktiivne arendamine toimub loomulikult põhiliselt vaimse kultuuri valdkonnas, mistõttu etnilised iseärasused on siin selgemini nähtavad kui hoopis tugevamini integratsiooniprotsessist haaratud materiaalses kultuuris (Viires 2001). 1940. aastail lõid Teise maailmasõja sündmused ja Nõukogude anneksioon Eestis täiesti uue kultuurisituatsiooni. Rahva kultuurilool on kaks põhilist aspekti: 1) vaimsete väärtuste loomelugu, 2) loodud väärtuste levik, tarbimine, säilitamine ning edasiandmine põlvest põlve, kultuurivahetus jms., mida lühidalt võiks nimetada vaimsete väärtuste tarbimis-käibimislooks (Viires 2001).
Eelnevast tulenevalt võib EL-i pidada föderaalseks süsteemiks „in the making“. Ühelt vaatelt võib EL-i pigem pidada konföderatsiooniks, definitsioon föderatsiooni ja konföderatsiooni vahel on udune, kuid üldiselt on konföderatsioon selline, kus võimbalanss kaldub pigem regionaalsele tasandile, mitte tsentraalsele. Riigikeskne mudel ja consociationalism Riigikeskse mudeli vaadet EL puhul arendavad need, kes võtavad valitsustevahelise vaate integratsiooniprotsessist. Sellest tulenevalt annavad nad EL-ile järgnevad tunnused: -Süsteem lasub peamiselt rahvusriikidel, kes on tulnud kokku tegemaks koostööd teatud eesmärkidel -Peamised kommunikatsioonikanalid EL liikmesriikide vahel on rahvuslikud valitsused -Rahvuslikud valitsused kontrollivad üleüldist EL otsustetegemise suunda ning kiirust -Ükski valitsus ja sellest tulenevalt ükski riik ei ole kohustatud aktsepteerima otsuseid peamistel teemadel, millele nad on vastu.
annaabi.ee 
