minevik (Veidemann 2007). Oma elu siin elanud venelased on saanud tänu Eesti Vabariigi mitte nii karmile keelepoliitikale hakkama vaid vene keelega. Siin elanud inimesed ajavad asju nende rahvuskeeles ning seega ka ei mõista miks peaksid nad nüüd kodakondsust taodeldes eesti keele ära õppima. Nii elabki meie territootiumil lõimumata rahva grupp. Eesti on alles nüüd, 16 aastat peale iseseisvumist kaotamas venekeelseid koole selleks vastavalt välja töötatud integratsiooniprogrammidega. Arvan, et probleemi lahendamiseks peaks Eesti riik välja töötama ühtse ja selge integratsiooniplaani. Seni on Venemaa küsimust just kui peljatud ja oma kommuni moodustanud venelased on olnud siiani mormaalne nähtus. Eesti peaks aga väikeriigina tahtes oma kultuuri, keelt ja rahvust säilitada, juba lasteiast peale integreeruma vene noored eestlastega. Eesti peaks looma tingmused, et siin hakkama saamiseks on lihtsalt vaja õppida ära eesti keel ja olla selle riigi kodanik.
millega see veel mõjutatud oli. Kui paljud mitte-eestlased said endale kodakondsuse naturaliseerimise käigus ning kuidas kodakondsuspoliitika areng ning nõuded on seda mõjutanud kas mitte-eestlaste arv eesti kodanikkonnas kasvas, või vähenes, milliseid märke see näitas, kui stabiilne võis olla naturaliseerimise käigus saadava kodakondsuse saamise hulk. Kuidas on mõjutanud välismaalaste seadus mitte- eestlaste sulandumist Eesti kultuuri ning milliste integratsiooniprogrammidega taheti ning tahetakse sulandada mitte-eestlasi Eesti rahvastikku ning kodanikkonda. Kuidas on Eesti Euroopa Liiduga ning Schengeni viisaruumiga liitumine seda mõjutanud ning kas see üldse mõjutaski mitte-eestlaste arengut Eestis. Teema tundus aktuaalne, kuna mitte-eestlaste kohta käiv arutelu toimub meie ühiskonnas pidevalt, et kas ja kuidas võiksid nad sulanduda Eestisse ja millised on nende võimalused, kui neid üldse on
annaabi.ee 
