Pedagoogikaülikool), kus töötas kuni surmani pedagoogika ja psühholoogia kateedri professorina, aastast 1985 ka kateedri juhatajana (A.Liimets 1998). Heino Liimetsa panus Eesti pedagoogilisele mõtteloole Heino Liimets tegeles põhiliselt kasvatusteooria ja sotsiaalpsühholoogia (raskestikasvatatavus, kasvatav õppeprotsess), diadaktika (rühmatöö), kasvatussotsioloogia (õpilaste elustiil) ja pedagoogika metodoloogia (integraalsuse ja isiksuse arengukeskuse ideestik) valdkonnas. Ta on Eesti pedagoogika kui integraalse teadusdistsipliini põhjendaja ning kasvatussotsioloogilise noorsoouurimise koolkonna rajaja. 1980. Aastate alguseks jõudis ta integraalse teadusdistsipliini teooria põhiprontsiipide formuleerimiseni (Eksta 2008). Heino Liimetsa põhilised ideed: 1950. ja 1960. aastatel kasvatuse ja õpetamise süsteemse ning kompleksse käsituse idee.
I aste – üldise usalduse ja usaldamatuse konflikt; II aste – suureneva autonoomsuse ja häbi ning kahtluse konflikti ; III aste – laieneva initsiatiivi ja süütunde ning ettevaatlikuse konflikt; IV aste – töökuse ja alaväärsustunde konflikt; V aste – identiteedi ja identiteedi hajumise konflikt; VI – intiimsuse ja isolatsiooni konflikt; VII aste - generatiivsuse ja stagnatsiooni konflikt; VIII aste – integraalsuse ja meeleheite konflikt J. MARCIA identiteedi kujunemise neli seisundit: I seisund - identiteedi hajumine (kujunemata identiteediga noorukid ei suuda muutuvates oludes jääda iseendaks; II seisund - ennetav sulgumine (võib hiljem kaasa tuua uue kriisi); III seisund - moratoorium (nooruk ei rutta oma mina kehtestama); IV seisund - formeerunud identiteet (noorukid on aktiivsed ja otsustusvõimelised)
annaabi.ee 
