tõepoolest asetsevad inimese sees ning põhjustavad midagi. Nende hoiak on metafüüsiline ja realistlik. Sarnaselt eliminativismile on interpretivism mõnikord antirealistlik: vaimuseisundeid ei peeta reaalseteks sisemisteks põhjusteks. Mõnedes versioonides on interpretivism ka antimetafüüsiline: ei ütle, mis on vaimuseisundid, vaid küsib hoopis, millal on vaimuseisundite omistused korrektsed. Selline interpretivismi versioon annab siin instrumentalistliku vastuse: omistused on korrektsed siis, kui nad täidavad oma eesmärki, kui nad on head instrumendid inimkäitumise ennustamiseks ja seletamiseks. Interpretivism on seisukoht, et vaimuseisundi suhtes mängib olulist rolli tõlgendus. St selle juures, kas isikul on antud vaimuseisund või milline on antud vaimuseisundi sisu. Ei leidu tõlgendusest sõltumatuid vaimseid fakte, mis selle ära määraksid. Leidub erineva tugevusega interpretivistlikke seisukohti, mis varieeruvad selle suhtes,
ja tõekspidamisi omav inimene, mitte tekste teisendav mehhanism. See väide toob kaasa täiesti teistsuguse ettekujutuse tõlkimisest, tõlkijast, tõlkija vajalikest pädevustest ja tööülesannetest ning lõpuks ka kvaliteedikriteeriumidest. Ei ole oluline, mis originaaltekstis kirjas on; teksti täpse järgimise asemel on tarvis sihtteksti lugejani viia algse autori suhtlustaotlus. Iseloomulik on suhtumine lähteteksti sisuviga- desse: nii performatiivse kui ka siinse instrumentalistliku lähenemise korral on enesestmõistetav, et tõlkija parandab nad ära, välja arvatud juhul, kui tõlkija millegipärast teadlikult otsustab lugejale esitada sisuvigase teksti, näiteks teadliku valetamisena (parteiprogrammis vms), irooniana, tähelepanukontrollina vms. Tekstipõhiselt mõeldes ei ole niisugusele parandamisele kuigi lihtne õigustust leida. Siinkohal tuleks lugejas kindlasti tekkiva vastuväidete hulga
annaabi.ee 
