klassivõitlus ja revolutsioonid (!). 3. 1960. aastad Traditsiooni ja eksperimentaalsuse õnnestunud sünteesi poolest tuleks esile tõsta Bernd Alois Zimmermanni (1918- 1970) ooperit „Soldatid“ (Die Soldaten; 1965), mida võib pidada 20. sajandi II poole üheks olulisemaks ooperiks, võrreldud oma tähenduselt Bergiga sajandi I poolel. Ooperi aluseks on 18. sajandi lõpupoole kirjaniku Lenzi näidend (1776), mis aga alles 1863. aastal lavale jõudis. Libreto kirjutas helilooja ise. Instrumentaalvormide kasutamine ooperis (Toccata, Ciaconna, Nocturne jms.), integreerib oma dodekafoonilisse teosesse ka tonaalseid elemente, näiteks koraal „Kui ükskord peaksin mina siit ilmast lahkuma“ (Wenn ich einmal soll scheiden) Bachi seades. Aga ka dodekafoonia, jazz; kollaažiprintsiip (eri stiilide „kokkukleepimine“). Väga suur esituskoosseis: 16 laulu- ja 10 kõnerolli, 100-liikmeline orkester pluss klaver, klavessiin, celesta, orel jne.
). Nono käis ka Eestis „Perpetuum mobile“ (Pärt) on pühendatud talle. Traditsiooni ja eksperimentaalsuse õnnestunud sünteesi poolest tuleks esile tõsta Bernd Alois Zimmermann (1918-1970) „Sõdurid“ (1965) Olulisem ooper 20.saj II poolel, võrreldud oma tähenduselt Bergiga sajandi I poolel. Ooperi aluseks on 18. sajandi lõpupoole kirjaniku Lenzi näidend (1776), mis aga alles 1863. aastal lavale jõudis. Libreto kirjutas helilooja ise. Instrumentaalvormide kasutamine ooperis (Toccata, Ciaconna, Nocturne jms.), integreerib oma dodekafoonilisse teosesse ka tonaalseid elemente, näiteks koraal „Kui ükskord peaksin mina siit ilmast lahkuma“ (Wenn ich einmal soll scheiden) Bachi seades. Aga ka dodekafoonia, jazz; kollaažiprintsiip (eri stiilide „kokkukleepimine“). Väga suur esituskoosseis: 16 laulu- ja 10 kõnerolli, 100-liikmeline orkester pluss klaver, klavessiin, celesta, orel jne.
annaabi.ee 
