Samal 3 ajal oli olemas nii riiklik kui ka ühiskondlik nõudlus naiste sportimise elavdamiseks. Selles situatsioonis pääses naisvõimlemine senisest nõukogulikust ebasoosingust ja leidis toetajaid. Mitmed sõjaeelsel perioodil hea ettevalmistuse saanud spetsialistid olid senini mitmesuguste kattevarjude all oma rühmi edasi juhendanud. Paljud töötasid suurte asutuste-ettevõtete juures töövõimlemise instruktoritena. Kuna võimlemist viidi edasi nii-öelda ,,varjus" päästis see naisvõimlemise täielikust hukust. Uskumatu oli see, et nõukogulik võim suutis olemasolevad ja toimivad asjad enda kasuks pöörata ja näidata neid kui enese leiutisi. Ametkondlike spartakiaadide programmi lülitati ametiühingute nõudel üheks kohustuslikuks alaks naisvõimlemise rühmade võistlus. Kunstilise isetegevuse ülevaatusel oli vaja ettevõtte või õppeasutuse au kaitsta.
politseiteenistuse eetilisi nõudeid ja rahvuslikku mõtlemist. Lisa 11: Arhiividokumendi koopia "Politsei teenistusmäärustik" Kasvandikud elasid kooli internaadis. See soodustas üksteise tundmaõppimist ning seltskondliku käitumislaadi omandamist. Politseikooli iga kasvandik pidi olema sportlane. Spordiga tuli tegeleda hiljem ka politseiteenistuses. Kooli lõpetajatest kujunesid silmapaistvad laskurid, kes töötasid tihti kohapeal laskespordi instruktoritena. Nii aitasid politseinikud kaasa eesti laskespordi headele saavutustele. Samuti osalesid politseikooli kasvandikud oma tööpiirkonnas kergejõustiku-, suusa- ja laskevõistluste korraldamisel. Politseikooli kasvandike ja eksternide teadmisi kontrollis eksamitel katsekomisjon. Kooli lõpetamisel määrati kasvandikud lõpetatud klassi järgi teenistusse kas konstaabliks või kordnikuks välispolitseis või siis vastavatele ametikohtadele eripolitseis - kriminaal- või poliitilises politseis.
annaabi.ee 
