Algusest peale kasutati võlvi, et toetada akvedukte ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil. Arhitektuur domineeris looduse üle ning insenerehitused (nt akveduktid) olid samuti kaugel looduslikkusest. AIAD ANTIIK-ROOMAS Juba aastal 25. e.Kr on tuntud rooma arhitektuuriajaloolane Vitruvius Pollio kirjutanud aedadest ja maininud, et linnades on aiad ja pargid tähtsad eriti teatri- ja muude rahvakogunemishoonete ees või lähedal. Kõne all oli siis selgelt aia ja pargi hügieeniline tähendus linnas. Sellist funktsiooni täitsid siis kindlasti nn portikusaiad, mida Roomas oli hulgaliselt. Need paiknesid mitmesuguste avalike
võlvi, et toetada akvedukte (Vt Antiigileksikon I, lk 27) ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil. Arhitektuur domineeris looduse üle ning insenerehitused (nt akveduktid) olid samuti kaugel looduslikkusest. Ometi oli ka Roomas filosoofe-poeete, kes ülistasid looduse ilu (Virgilius, Ovidus, Horatius) ning kirjutasid aedade tähtsusest ja hügieenilisest tähendusest linnades. Koostanud: 24Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a AIAD ANTIIK-ROOMAS Juba aastal 25. e
annaabi.ee 
