Instrumentaalsest ja assotsiatiivsest õppimisest Instrumentaalne õppimise teooria põhineb peaaegu täielikult defitsitaarsel motivatsioonil, kui mei püüdluste objekt asub väljaspool meie organismi ning selle valdamise õppimisest kujuneb parim moodus oma vajaduste rahuldamiseks. Instrumentaalne õppimise psühholoogia Ei tegele isiksusliku kasvu ja eneseaktualiseerimise probleemidega. Assotsiatiivne õppimine annab meile maailma tajumiseks, insaidi tekkeks, mõistmise süvendamiseks ja iseenda ning isiksuse arengu kohta teadmiste hankimiseks mitu korda enam, aidates samas kaasa ka sünenergia, integratsiooni ja sisemise kooskõla suurenemisel. Assotsiatiivse õppimise erinevused instrumentaalsest ei väljendu mitte niivõrd teistsuguste harjumustekogumi omandamises, kuivõrd isiksuse muutumises. Iseloomu muutumisele viiv õppimine tähendab organismi keerukat, terviklikku muutmist, mis
samaaegselt. Sõna võib aktiveerida ("produtseerida") temale vastava kujundi, kujundiline mõtlemine võib selle ümber organiseerida, luua alternatiivse mudeli ning selle asjakohasust testida. Lõpuks läheb ülesande tegelikuks lahendamiseks tõenäoliselt vaja ka kujundilise mõtlemise tulemuse sõnastamist. Samas näiteks Köhleri ahvidel polnud insaiti avastamise katses banaanikimbu kättesaamiseks vaja mitte sõnu, vaid tegusid, kuigi insaidi kujul tekkinud probleemi lahendus saabus eeldatavasti kujundlikul teel. Probleemide lahendamine Probleemide lahendamine koosneb kolmest etapist: (1) Probleemi sõnastamine (2) Lahenduse loomine ehk tegelik lahendus (3) Lahenduse õigsuse kontroll Probleemide lahendamine seisneb nende (1) struktureerimises, (2) struktuuri tuletamises ja (3) transformeerimises. Probleemi sõnastamine on ühtlasi probleemi struktureerimise (korrastamise või ümberkorrastamise) alguseks
annaabi.ee 
