Haiguse peiteaeg on väga pikk, olenevalt liigist ja nakatumise teest mitmest kuust 10 aastani. Prioonhaigused võib üle kanda surnud (või haigestunud) indiviidi ajukudede või nende ekstraktide manustamisega suukaudselt, verre veri või ajju. Kõige infektsioossemad on pea peaaju- ja seljaaju, lümfoidsed organid (peamiselt põrn) ja soolestikukude. Eksperimentaalselt ei ole kinnitust leidnud haiguse levik lihaskoe, vere ja piima kaudu. Kõige kergemini toimub nakatumine priooniallika inokuleerimisel peaajju, raskem on haigustekitajat üle kanda intravenoosselt, subkutaanselt, intraperitoneaalselt või suu kaudu. Ka liikidevaheline ülekanne on võimalik, kuid raskem kui sama liigi piires. Liigibarjäär on seda suurem, mida erinevamad vastavad liigid geneetiliselt on ja mida erinevamad seega ka nende proteiinid on. Seniste uurimiste alusel väidetakse, et emalt lapsele, loote- ega imikueas nakkus üle ei kandu.
rakud ei sure, kuid ka ei kasva. Seega, isegi toitainete puudumisel suudab bakter ennast elus hoida ning oodata nn paremaid aegu. Kui minimaalsöötmele oli lisatud glükoos, siis rakkude AEC tõusis 0,8-ni ning püsis nii kõrgena toitainete ammendumiseni. Erinevalt toitaineteta söötmest oli glükoosiga söötmel toitainete ammendumise järel AEC 0,6 kaks korda kauem, enne kui AEC langes alla 0,5 ning rakud surid. Rakkude suremisel ja ka energia- ning C-allikata söötme inokuleerimisel võib rakkudes tõusta adenosiinide üldkontsentratsioon. Arvatakse, et see toimub RNA lagundamise arvel, kust vabaneb palju adenosiinfosfaate. Glükoosiga söötme inokuleerimisel tõuseb adenosiinide kontsentratsioon viivitusega. Tõenäoliselt tänu glükoosi lagundamisest vabanevale energiale, mida kasutatakse ATP sünteesiks substraatsel fosforüülimisel. Aeroobselt kasvavate rakkude viimine anaeroobsesse keskkonda langetas kiiresti AEC väärtust ning kasv pidurdus
annaabi.ee 
