Kvalifikaatorid ei saanud tutvuda süüdistatava toimikuga, nad said näha ainult süüdistava ja tunnistajate lühikest resümeed, kust sageli puudusid nimed. See pidi soodustama kvalifikaatorite objektiivset hinnangut. Tegelikult soovis inkvisitsioon varjata endi kuritegusid, salakaebajate nimesid jms. Isegi kui kvalifikaatorid oleksid tahtnud mõnda olukorda objektiivselt hinnata, ei oleks ka see olnud võimalik, kuna nad allusid inkvisiitorile ja said oma palga inkvisiitorilt.12 Inkvisiitoreid on nende tegevuses palju süüdistatud tunnistajate ja arreteeritute tunnistuste võltsimises. Selleks puhuks olid paavstil varuks uued nipid, kuidas antud süüdistust tagasi lükata. Paavst tõi süsteemi sisse notari, kes kinnitas oma allkirjaga süüdistavate ja tunnistajate ütlusi, sedasama tegid ka manukad, kes olid samuti paavsti poolt süsteemi sisse toodi. Notar ja manukad pidid muutma süsteemi erapooletumaks, aga ka
salandusliku organisatsiooni ees lausa paanilist hirmu. Inkvisitsioon näis olevat kõikvõmas, teadvat kõike ja ohustavat igaüht. Kui ka inkvisitsiooni kätte saanud inimese ,,süüd" ei suudetud kindlaks teha, ei pääsenud kaebealune kahtluse alt ja elas alalises hirmus. Inkvisitsiooni tegevus antud linna või maakohas algas inkvisiitori saabumisega. Sellest oli kohalikule piiskopile varakult ette teatatud, et inkvisiitorile oleks tagatud väärikas vastuvõtt, korralik eluase ja ustavad abilised. Pidulikul jumalateenistusel tutvustas piiskop kirikliku juurdlusorgani esindajat kogudusele. Ikvisiitor omakorda nõudis, et kõik kes teavad midagi kohalikest ketseritest, annaksid sellest paari lähema päeva jooksul märku. Ketserite varjamise või abistamise eest ähvardati kirikuvandeg, pealekaebajaile aga lubati tasuda indulgentsidega, kusjuures nende nimed hoitakse saladuses
annaabi.ee 
