Üks kõige julmemaid kiriku timukatest oli Tomas da Torquemada, kes oma 18 aastat kestnud ameti (1480-1498) kestel põletas elusalt üle saja tuhande inimese. Inkvisiitoritel olid piiramatud õigused. Töödealaste kuridegude eest ei saanud neid keegi kirikust välja heita peale paavsti enese. See kõik asetas inkvisiitorid peajagu kõrgemale piiskoppidest, kuigi ka viimaste seas leidus hulgaliselt ketserite tagakiusajaid. Piiskopi poole pöördudes nimetas paavst teda ,,mu vend", inkvisaatori poole pöördudes ,,mu poeg". Inkvisitsiooniaparaadis olid tähtsad veel prokurör, arst ja timukas. Prokurör, inkvisitsiooni teenistuses olev ordu munk esines süüdistajana. Arst jälgis, et süüdistatav piinamise käigus enneaegu hinge ei heidaks. Timuka roll oli piinata ja tappa. Lisaks nendele kuulus inkvisiatsioonitribunali hulk veel teenindavat personali: vangivalvurid, teenrid. Inkvisitasiooni loeti kõrgeimaks riigiorganiks, temale pidi kuuletuma kõik ilmalikud ja
toimetada. Ta pahandas mehega ja küsis, kas too tahab Kristusest joodikut teha. Selleks, et inkvisiitor mehele andestaks, pidi ta käsi võidma pühaliku salviga. Kui vaimulik oli oma raha kätte saanud, lasi ta süüalusel veel käia jumalateenistustel ja tulla talle siis jutustama, mida oli sealt too kuulnud. Ühes evangeeliumi laulus olid sõnad: "Teile tasutakse sajakordselt ja te pärite igavese elu." Selle lause jättis mees meelde ja inkvisaatori juurde ütles ta seda talle. Munk küsis, et miks mees selle lause üle nii imestab, seletas too: Päeval jagatakse teie juurest vaestele kord üks kord kaks padatäit leent, mis teil ülearu on. Kui see teile sajakordselt tasutakse siis saate te nii palju leent, et ise sinna ära upute. Inkvisaator hämmeldus mehe ütlusest ja selle sisust(see oli torge leemeandjate silmakirjalikkuse vastu), ütles ta mehele, et too tehku mida tahab ja ärgu tagasi tulgu. VIII novell: Genovas elas aadlik
annaabi.ee 
