Superlatiiv väljendab seda, et kirjeldatavat objekti iseloomustab vastav omadus rohkem kui ühtki teist objekti mingis kindlalt piiritletud klassis. Tavaliselt fikseeritakse sellises võrdluses kahe või mitme objekti erinevus, nt See on kõrgeim mägi, mida näinud olen. Samas võib välja tuua ka objekti positsiooni mingi klassi sees, nt Ta on minu parimaid sõpru. Sellist võrdlust nimetatakse klassisiseseks e inklusiivseks võrdluseks. Eesti keeles väljendab superlatiiv maksimumi komparatiivi ala sees. Komparatiiv näitab ainult keskmisest suuremat määra. Analüütiline-kõige, lihtülivõrre vokaalmitmusest 14. i-ülivõrre ja tüveülivõrre. Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/im, ausa/im (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse
Seda võib ta saavutada näiteks iseenda järglasi produtseerides, kuid isendil on paljud geenid ühised ka oma lähisugulastega, mistõttu abistades oma sugulasi, aitab isend ühtlasi levitada ka oma geenikoopiaid. Niisiis näitas Hamilton, et isendi kohasus ehk fitness koosneb kahest komponendist: otsene fitness (sõltub tema enda sigimise edukusest), kaudne fitness (sõltub tema sugulaste sigimise edukusest). Sellist kahest komponendist koosnevat kohasust/fitnessi nimetas ta inklusiivseks fitnessiks (ehk kaasuvaks kohasuseks). Ja nüüd tema kõige olulisem järeldus: looduslik valik ei soosi mitte neid isendeid, kellel on kõrge otsene fitness, vaid neid, kellel on kõrge inklusiivne fitness. Seega tasub isendil oma bioloogilise edukuse nimel mõnikord abistada oma lähisugulasi (tõsta oma kaudset fitnessi), isegi kui see peaks tooma kaasa tema otsese fitnessi languse. Ainsaks tingimuseks on see, et selle läbi peab kokkuvõttes suurenema isendi inklusiivne fitness
annaabi.ee 
