oluline peegel. See peaks olema niisama loogiline nagu aasta- või kellaaegade vaheldumine, kus üks tegur oleneb teisest. Samasugune vahekord peaks valitsema ka lähedaste vahel, kus aidatakse abivajajat igal võimalikul viisil. Loomadel on õnneks ühtehoidvustunne säilinud tänini. F. Tuglase raamatus ,,Popi ja Huhuu" on Popi koer, kellega sai ahv Huhuu lõpuks sõbraks. Nad leidsid ühise keele ja hakkasid aitama üksteist. Nendes väljendub kaks inimpoolust truu, aga initsiatiivitu Popi ja näiliselt teadlikumalt ning aktiivsemalt tegutsev, kuid anarhiline, kaootiline Huhuu. Karakterid sulanduvad ja kohanevad, vastandlikkus kaob ning nad hakkavad tegema koostööd. Sellest käitumisest võiksid ka inimesed eeskuju võtta, pühendades aega mitte karjääri tegemisele, vaid perekonnale, lähedastele ja üksteise mõistmisele. Kui kaotatakse lähedane, hakatakse rääkima tema puudumisest ja sellest kui palju temast hooliti
oma aja parima haridussüsteemi Euroopas. Jesuiitide õppeplaanis oli ühendatud skolastika ja humanismi printsiibid. Õppeplaani põhiliseks eesmärgiks oli: · arendada võimet korralikult rääkida ja kirjutada, head, jõulist ja rikast ladina keelt · vaimu treenimine ja läbi selle distsiplineerimine. Haridussüsteemi administreeriti ja kontrolliti ülalt alla. Ta oli jäik ja üle distsiplineeritud, initsiatiivitu. Jesuiidid olid väga huvitatud oma õpilaste käitumisest ja õppimise edukusest. Nad leidsid täpse piiri, milleni võis arendada intellekti, ilma et täiesti kaotaks intellektuaalne vabadus. Jesuiidid suhtusid pooldavalt näitlemisse. Seda peeti vajalikuks näitlejameisterlikkuse seisukohast ning see andis võimaluse end välja elada, lõbutseda ja rahuldada nii oma edevust. Kõik näidendid ja kogu tegevus olid tugeva kõlbelise kontrolli all.