järgima, nägi Pascal kahe idee sünteesi: "Õnn meis" ja "Õnn väljaspool meid". Hoolimata õnne probleemi religioossest müstifitseeritusest Pascalil me peame nägema tema tõstatatud kõsimuste tähtsust ja inimhinge peent tundmist. Probleemide religioosne lahendus peegeldab varakodanliku ühiskonna võimetust kindlustada inimväärne elu miljonitele inimestele Pascali inimesekujutust on peetud pessimistlikuks, nihilistlikuks ja isegi inimvihkajalikuks. Voltaire väitis, et Pascali eesmärgiks oli näidata inimest jälgis valguses, inimloomuse vastu kirjutab ta nii, nagu kirjutaks jesuiitide vastu, ta solvab inimsugu ilukõneliselt. Lõpuks nimetas Voltaire Pascali rafineeritud misantroobiks. Filippov kirjutas, et mõnedel Pascali arutlustel inimese tühisusest on mõrkjas huumorisära, mis meenutab Schopenhaueri huumorit. Kumbagi seisukohta ei saa pidada õigeks. Schopenhauer on Pascalilt võtnud nii mõndagi, eriti
Teooria on välja kasvanud psühholoogiast, tuntuimaks esindajaks on Herbert Spencer (1820-1903). Oma teooria välja töötamiseks sai innustust mitmetelt teadlastelt ja nende raamatutest: 1. Charles Darwin "Evolutsiooni teooria" 2. Malthus - "Liikide vaheline olevusvõitlus" 3. Bentham - kuulub filosoofilisse voolu, utilitaristid, vool tõstab keskmesse kasulikkuse printsiibi. Sotsiaaldarwinismi kutsutakse inimvihkajalikuks vooluks. Spenceri ühiskonna käsitluse järgi on õige, kui indiviid tegutseb vabalt ja iseseisvalt, kuid ainult seni, kuni ei hakka kahjustama teiste ühiskonna liikmete samaväärseid huvisid. Riik ei peaks inimeste tegutsemisse ega käitumisele mitte kuidagi reageerima. Kõik protsessid jäävad ühiskonna enese reguleerida. Riik kui institutsioon võiks aga täita öövahi rolli, kes tuleks sotsiaalseid protsesse reguleerima, kui ühiskond ise enam võimeline pole
annaabi.ee 
