Väga paljudel on nende hulgast omad eeskujud ja iidolid, kelle sarnased püüakse olla. Oma iidolitest teavad nende austajad kõike. Nad teavad, kuidas riietuvad, mida söövad, kuidas treenivad, kellega suhtlevad ja teatakse isegi nende kõige isiklikemaid probleeme. Oma iidoleid saaks pidada justkui oma lähedasteks sõpradeks. Ometi tuntakse nende ees ka suurt austust ja aukartust. Nad on niipalju kõrgemad, et nende tasmele jõudmine tundub võimatu. Kreeka mütoloogias ei esinenud inimvaimude terroriseerimist. Varasemast hirmumaailmast loodi ilumaailm. Jumalad polnud enam hirmuäratavad olendid, keda pidi kartma. Nad olid muutunud pigem inimeste eeskujuks. See ongi Kreeka mütoloogia ime humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees.
kas ta siis mitte ei ütleks, et nad toimivad veel meeletumalt? Kui nad sellegagi ei rahulduks ning otsustaksid nõu küsida atleetikakunstilt, ja käsiksid siis kõigil kohal olla kunsti kohaselt võitud ja tervistatud käte ja käsivarte ja soontega, kas ta siis mitte ei hüüaks, et nad näevad vaeva selleks, et mingi meetodi ja tarkuse kohaselt hullud olla? Ja ometi tegutsevad inimesed sarnase mitte päris mõistliku ägeduse ja kasutu üksmeelega intellektuaalsetes asjades, lootes paljut inimvaimude hulgalt või üksmeelelt või suurepärasuselt ja teravmeelsuselt, või ka tugevdavad mõttesooni dialektikaga (mida võiks pidada mingiks atleetikaks); ometi aga ei lakka nad rakendamast paljast aru, olgugi suure 1 innu ja pingutusega (kui keegi õigesti kohut mõistaks). On aga väga ilmne, et mis tahes suure töö puhul, mis inimkäsi teeb, ilma tööriistade ja masinateta, ei saa rakendada üksikute inimeste jõude ega
annaabi.ee 
