töö seisukohalt, võib tsitaati lühendada. Välja jäetud sõnad tähistatakse tavaliselt kolme mõttepunktiga ja välja jäetud laused katkestusjoonega (tavaliselt kolme sidekriipsuga), mis paigutatakse nurksulgudesse. Näide: „Keelt ärgu peetagu mitte yksi mingi rahva tooteks, kes sellesse on vajutand oma iseloomu pitseri, oma rahvusliku individuaalsuse tunnusmärgiks ja moodustajaks, [---] vaid vaja temas enne kõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks! [---] Kordame veel: keel on riist, keel on masin.“ Johannes Aavik Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile. Refereerimisel jutumärke ei kasutata. Ühelauselise refereeringu korral paikneb viide lause sees.
· Oluliseks grammatilise varieerumise probleemid · 1908-11 neli keelekonverentsi (Tapa, Tartu, Tallinn, Tartu): variantsus ja ortograafia · Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918 esimene ÕS; tähtteos! Johannes Aavik (lõi vastupidise printsiibi): · keeleuuenduse kõrgaeg 1912-1924 · Keeleuuenduse äärmised võimalused (1924) mida KU tähendab ja kuidas sõnu luua! · Keel on masin, inimtoimingu abinõu, riist, millele tuleb vaadata inseneri pilguga, kes nähtusi oma otstarvete kohaselt püüab painutada keel on kunstlik ja inimene saab seda oma tahtmist mööda muuta · eesti keel vaene, puudub hulk vajalikke oskussõnu, puuduvad võimalused täita XX sajandi haritlaskeele rolli · Vajalik hulga sõnade keelde toomine, eriti soome keelest laenamine (kasutuses ca 300 sõna)
annaabi.ee 
