Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka. Herakleitos (540 – 480 e. kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid ühtseks alusest – inimese kriitiline mõtlemine. Inimese osatähtsuse suurenemine Sofistide õigusõpetus jagunes kaheks: õigusfilosoofiline relativism e positiivne õigus subjektivistlik loomuõigusõpetus
poolt ei ole mingit alust arvata, et maailm ei võiks eksisteerida igavesti. Ei ole mingit alust arvata, nagu peaks maailmal üldse olema algus. Kujutlus sellest, et asjadel peab olema tingimata algus, tuleb tegelikult meie kujutlusvõime viletsusest. 30) tänapäeva loodusseadustele omased kaks iseloomulikku joont (Russeli tõlgenduses) Loodusseadused eeldavad seadusteandja olemasolu, loodus-ja inimseaduste segiajamisest. 31) kaks argumenti Jumala kui looduse seadusandja vastu Loodusseadused kirjeldavad kuidas asjad tegelikult käituvad. Ja kuna nad lihtsalt kirjeldavad, kuidas asjad tegelikult käituvad, siis ei saa te väita, et peab eksisteerima keegi, kes määrab nende niisuguse käitumisviisi, kuna juba ainult selle oletamine tõstatab teie ees küsimuse: „Aga miks jumal määras just need seadused ja mitte teised
annaabi.ee 
