Isasloomad moodustavad 67 emasloomaga haaremeid. Tiinus kestab aasta, tavaliselt sünnib üks poeg veebruari lõpus, märtsis. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ja ei oska ujuda, vette lähevad nad umbes 9 kuu pärast. Ilma vanaloomade hooleta pojad hukkuvad. Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, hajuvad hallhülged ulgumerele üksikult või väikeste salkadena. Hallhüljes on vähem inimpelglik kui viigerhüljes, teda kohatakse sagedamini inimasustuse ja kalapüüniste lähedal. Sageli lähenevad ja järgnevad nad aeglaselt sõitvatele paatidele. Hallhüljes on suhteliselt sotsiaalne loom, kes koguneb aastaringselt mitmekümne- või sajapealistesse karjadesse. Ka merel liikudes on hallhülged mõnest kuni mõnekümnest loomast koosnevates rühmades. Poegade sündimise ajaks kogunevad emasloomad kuni mitmesajast loomast koosnevatesse seltsingutesse
poolest rikas; N om suhtes: valutundlik = valu suhtes tundlik; N om vastu:inimvaenulik = inimeste vastu vaenulik; N om peale: rahamaias = raha peale maias; N seestütl: tolmuvaba = tolmust vaba; N alaleütl: keskkonnaohtlik = keskkonnale ohtlik; N saav: elamiskõlblik = elamiseks kõlblik jt. Täiendosa on üldiselt omastavas käändes, v.a s-liitumisega nakkusohtlik, haigusvaba,külalislahke, elamiskõlblik ja inim-: inimvaenulik, inimpelglik. Seda tüüpi liitsõnade sisuliseks keskmeks on enamasti täiendsõna, kuna põhisõnaks on harilikult oma põhitähendusega võrreldes üldisema tähenduse ja laiema seostumisvõime saanud omadussõna, mis toimib liite taoliselt ja ongi mõnikord asendatav liitega, nt anderikas = andekas, lumevaba = lumetu.Liitetaolisteks sõnadeks (sufiksoidideks) on kujunenud:-vaene: andevaene, hapnikuvaene, kultuurivaene, õunavaene; -rikas:
Alles Heinrich Göseken (1660) on ta eesti keelt käsitlevas Anführung´is kirja pannud (jehlind; loe: jä:lind). Selle najal võime väita, et kui maarahvalt oli kuuldud linnunimetus, pidi siin elama ka selle omanik ise. Kuigi jäälinnu välimus on oma sulesillerdusega silmatorkav, on tema eluviis üsnagi varjatud ja värvus tegelikult varjevärvuse laadi. Ka ei viibinud inimesed varematel aegadel ilmselt kuigi tihti, asja ees, teist taga, tema elupaikades. Peale selle on jäälind üsna inimpelglik ja käitub eriti pesitsusajal pisut peiduliselt. Siiski ei jää see varblasest veidi suurem (kehapikkus 1819,5 cm) pisut jässaka kerega lind jõe või oja kohal aga tähelepanelikule loodusehuvilisele naljalt märkamata. Tema selg ja sabapealne on ere-taevassinised, muu ülapool tuhmroheline peente helesinakate tähnidega, rind ja kõhualune on ookerjalt roostepunakad. Selliselt värvunud sulestiku tõttu on nii
lõunamaale veekogude jäätumise ajal. Soojematel talvedel talvituvad mõned isendid Eestis. Nad hoiduvad kinnikülmumata vee juurde. Neid ei ole tingimata vaja sööta: nad peavad ise suutma endale toitu otsida. Nõrgad ja haiged linnud külmuvad vahel jää sisse kinni ja hukkuvad, kuid terved linnud ei külmu kunagi jäässe. Kühmnokk eelistab veetaimi täis kasvanud veekogusid, ükskõik kas magedaid või soolaseid. On juhtunud, et ta pesitseb soos. Ta pole kuigi inimpelglik lind, talub kergesti nii osalist kui täielikku vangistust. Seetõttu peetakse teda juba sajandeid sageli ilu pärast parkides, kuhu peab olema rajatud tiik. Oleks parem, kui tiigil oleks saar, kus inimesed ei käi: seal tunnevad luiged end julgemalt. Kühmnokk-luigel looduslikud vaenlased praktiliselt puuduvad. Tal pole ka jahinduslikku tähtsust. Rahvapärimus Nagu mõnda lindu, on ka luik saanud alguse inimesest. Muiste olnud emal
annaabi.ee 
