Maria Montessori (1870-1952) järgis teaduslikku lähenemisviisi ning võttis kasvatuslikes katsetusele ekspirementaalse meetodi. Õpikeskkonnal on Montessori-pedagoogikas keskne tähendus, aga ei ole see kõige tähtsam, sest areng saab alguse lapsest. Ümbruskond peab olema paindlik ja kohandama end laste vajadustega. Waldorf-pedagoogika toetub Rudolf Steineri (1861-1925) kasvatusteooriale, mille aluseks on antrposoofiline vaimuteadus ja slle käsitus inimolemuses ja selle arengus. Freinet-pedagoogika. Celestin Freinet (1896-1966) sai raske haavata Esimeses maailmasõjas, sõda katkestas tema õpingut õpetajate seminaris ja kui ta pärast sõda õpetajana tööle hakkas, tuli tal otsida alternatiive traditsioonilisele õpetamisele, sest rääkimine tekitas talle haavatasaamise tõttu suuri raskusi. Nii sündiski Frinet`i kõige silmapaistvam idee oli vaja meetodeid, mis paneks õpilased ise tegutsema.
Lk 204. Kaks horisonti sulavad ühte. Kuidas seda ette kujutada? On võimalik mõista oma kaasajaga Kanti. Avaram horisont tähendab kõrgemat horisonti. Kõrgemale tõusta oma horisondis, et näha nii enda kui teise horisonti. Miks kaks horisonti? See on vaja, sest pinge on olemas – mineviku horisont on teistsugune. Seda pinget ei tule ära kaotada. Objektiivne mõistmine kui inimolemise karakteristik; teostub nii ontoloogiliselt. Subjektiivselt saame teadvustada, et see juhtub; teame, mis inimolemuses aset leiab. Iseendale oma inimolemust teadvustada – filosoofia identieet. Mis on ka ühtlasti fundamentaalseks ontoloogiaks, kust saab mõista teisi valdkondi nagu kunst ja teadus. Seminar 5. Charles S. Peirce. Kuidas muuta meie ideid selgeks. Lugema selle mõttega, et mis Peirce jaoks on kultuuriline õigustus siin (ajaloo puhul). Ameerikas kordub sama loogika, mis oli Euroopas. Ta rajab sinna uue legi- ja identieeti otsingu seal (siantislik)
annaabi.ee 
