problemaatiline teaduslikkuse ja tõe vahekord humanitaarteadustes.Aga millist laaditõde Gadamer silmas peab- ta peab silmas tõde kui varjamatust, milles mõistmisele avaneb olemine.Erinevalt teaduslikest tõdedest, mis saavutatakse kindlaid meetodeid rakendades, ei ole inimesel mõistmises avaneva tõe suhtes distantseeritud, objekteerivat hoiakut. See on tõde, mis kehtib alati ka mõistja enese kohta ja, mille mõistmine mõistjat muudab.Tõde selles tähenduses on sama ajalooline kui inimolemine tervikuna.Neis eeldustest lähtudes astub Gadamer vastu üldlevinud arusaama absolutiseerimisele, mille kohaselt tuleb humanitaarteadustel selleks, et õigustatult pretendeerida iseseivateteaduste staatusele, töötada loodusteaduste eeskujul välja endale ainuomased uurimismeetodid. Eriteaduslike meetotite valdamine on küll humanitaarteadusliku uurimuse paratamatu vajalik, kuid mitte piisav tingimus. Lisaks meetotitele peavad tõde tabavates
Teine valgus filosoofia legitiimsuse ja identieeti kriisi suhtes. Filosoofiale kasulik olla teadus, siis kriis on läbi? (vanemad mõtlejad). Nüüd, 50 aastat hiljem. Modernism ei ole hea. Teadus käsitles ka seda, et see võib kaasa tuua ka hävingut. Teadus ise vajab legitimeerimist? Positiivne roll pole enam iseenesestmõistetav. See ongi teemaks. Tema arusaam on, et filosoofia ei peaks olema epistemoloogia ega metodoloogia, vaid ontoloogia (inimolemine). Windelbandi ja Dilthey käsitlus oli pealiskaudne ja seda tuleb süvendada. Ontoloogia kui mudel, tuleb märkata! Windelbandi ja Dilthey kriitika natuke. Toob esile midagi muud traditsioonilisest metafüüsikast, vaid toob lõplikkuse aja ja ruumis (fundamentaalne ja tingimatu karakteristik inimolemise juures) ning ajaloolisuse (igavesed strruktuurid ajaloos). Võtab alla epistemoloogilise ja metodoloogilise käsitluse ja süvendab seda ontoloogiani välja.
annaabi.ee 
