1953.aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu "Kevade" (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Orgulase Abeli hullava "Kevadena", millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. Kuid alates 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas. Näitlejana oli Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta oli tähelepanelik, oskas vaadelda, tajus meeleolusid ja atmosfääri. Ta oli edev, kuid see ei pimestanud teda. Ta armastas olla märter, kuid ikka tagantjärele. "Hullumeelsuse" "riiulile panekut" 1970ndal elas ta rängalt üle. Kiisk sattus Moskva omavaheliste võimumängude rataste vahele, õieti oli suure pealinna ideoloogilistes konfliktides vaid üks paljudest ohvritest. Ning kriitika Moskva kinoajakirjas
võidelnud ja vaatasid andestava üleolekuga kõigele ümbritsevale. Nii mõndagi tööd läbib nagu lahkumiskurbus. Ulatuslik ja mitmekesine on Rembrandti elu kahe viimase aastakümne portreelooming. Seal on nii tellimustöid kui ka maale modellidest, kelle inimlikud omadused kunstnikku lihtsalt köitsid ja keda Rembrandt jäädvustas omal initsiatiivil. Kuid nii ühel kui teisel juhul võib konstateerida kunstnikupoolset tõsist süvenemist inimnatuuri, millega kaasneb püüe mõista ja avada kogu modelli elukäiku. Keskendunud ja küllaltki lakooniline on ka tolle aja teoste maaliline külg. Enamasti neelab tume poolvari terve pildipinna, lastes sealt helendavana esile tulla vaid näol ja kätel ning aeg-ajalt ka mõnel manseti- või kraeserval või üksikutel riidevoltidel. Vahel katab vari isegi osa näost ja langeb koguni üle silmade. 19.Hollandi kunstielu- kunsti eriline staatus
annaabi.ee 
