(inimtegevusest tulenevad). Ökoloogililise teguri optimum on teguri intensiivsus, mille toime on organismi arengule kõige soodsam. Ökoloogiline amplituud on ökoloogilise teguri intensiivsuse vahemik, mis jääb alumise ja ülemise taluvusläve vahele. Alumine taluvuslävi on teguri minimaalne intensiivsus, mille alanedes organism hukkub. Ülemine taluvuslävi on teguri maksimaalne intensiivsusaste, mille tõustes organism hukkub. Antropogeeenne tähendab inimtekkene, inimloodu (kogu inimese mitmekülgne tegevus, mis viib looduse kui taime- ja loomaliikide elukeskkonna muutumisele või peegeldub vahetult nende elutegevuses; keskkonna saastatus, metsade hävinemine, soode kuivendamine, võõrliikide sissetoomine, loomsete ressursside kontrollimatu kasutamine). Sümbioos on kahe liigi vastastikune suhe, mis on mõlemale kasulik (mügarbakterid ja liblikõielised). Obligatoorse sümbioosi puhul ei saa üks teiseta elada (orhidee ja seen),
Taimkattekirjelduse koostamist nim. geobotaaniliseks analüüsiks. Antagonism organismide (pms. mikroobide) olelussuhe, milles üks liik kannatab teise elutegevuse läbi. Antibioos organismide (pms.) mikroobide suhe, mille puhul üks liik mõjub teisele pärssivalt eritiste või laguainete vahendusel. Laiemas, vähem kasutatavas tähenduses on antibioos sama mis antagonism. Antropofiilne inimlembene, inimese loodud olusid eelistav (liik). Antropogeeenne inimtekkene, inimloodu. Kogu inimese mitmekülgne tegevus, mis viib looduse kui taime- ja loomaliikide elukeskkonna mumisele või peegeldub vahetult nende elutegevuses. Areaal e. levila mingi taksoni või süntaksoni esinemisala (territoorium või akvatoorium) Maal. Liigi areaal hõlmab kõigi liigi populatsioone (ei arvestata üksikute hälbinud idite leide). Võib koosneda mitmest lahusosast e. arellist. Inimtegevusest mõjustamata areaali nimetatakse primaarseks, inimtegevuse mõjul
geograafilise omapäraga · Kerkib esile tehnika sümboolne või vaimne külg Kirjandusökoloogia tekib Angloameerika maades. J. Bate Romantiline ökoloogia 1991, L. Bell USAs Keskkondlik ettekujutus. Geopoeetika K. White. Ökokriitika uurib looduse kirjeldust ja konstrueerimist kirjanduses ja inimese suhet loodusega. Geopoeetika tegeleb peamiselt ruumi konstrueerimisega kirjanduses. Teadust ja kultuuri sunnib lähenema ökoloogilise kriisi oht ja kartus looduse ja inimloodu vahelise lõhe suurenemise ees. Kirjandus on looduse ja kultuuri vahendaja. Ökokriitika uurimissuunad Tiiu Speek: · Looduse mõiste sotsiaalne konstrueerimine · Looduse, soorollide ja võimu vahekord · Kristlik kaanon ja ökoloogilise kriisi juured · Teadus-tehnilised diskursused ja ökoloogilise kriisi juured · Universaalsete ja kultuurispetsiifiliste keskkonnametafooride uurimine · Tehnoloogia ja loodus, konkreetsete tehnoloogiate uurimine
annaabi.ee 
