Loomulikke seadusi inimesed ei järgi, kuna nad tahavad olla loomult täielikult vabad. Seega on oluline riigivõimu olemasolu, kuna see tagab julgeoleku, vastasel korral oleksid inimesed hirmu all (Hobbes, 1990). Inimühiskonna varaseim eksisteerimistüüp on nii nimetatud acephelous ehk peata ühiskonnad, millel puudub tuvastatav juht, kes omab võimu juhtida ja käsutada teisi ühiskonna liikmeid (Hunter, Witten 1976) ning sellised olid ainukesed inimkooselu vormid kolmkümmend kuni 4 nelikümmend tuhat aastat alates kaasaegse inimese evolutsioonilisest tekkest tekkest (Hunter, Witten 1976). On tõenäoline, et arhailine inimene on elanud peata ühiskonna elukorraldusega eelnevad kakssada tuhat aastat (Harris 1975). Arvatakse, et eelajaloolisel perioodil elasid inimesed teatud "loomulikus" statuses, kus igaühel olid oma seadused, aga kui aeg edasi läks
Ometi on see väga vajalik, sest just sellest, milline on inimese sisemus, tema hingeelu, sõltub see, kes ta on, kuidas ümbritsevat tajub ja muidugi, kuidas ta suhtleb ning teisi inimesi mõistab. Inimese hingeelu mõistmiseks oleks tarvis vaatluse alla võtta tema suhtumine kaaskodanikesse. Inimestevahelised suhted on osalt määratud looduse poolt ja sellistena muutustele alluvad. Hingeelu ei või toimida vabalt, vaid seisab alati esiletõusnud ülesannete ees, mis on lahutamatult seotud inimkooselu loogikaga, mis mõjutavad üksikindiviidi pidevalt, kuid teatud määrani alluvad talle. Inimene pole üksikeluks loodud, ta pole selleks küllalt tugev ja võib osutada loodusele vaid vähest vastupanu ning vajab seega enese säilitamiseks ühiskonda. (Adler.A, 1995, lk.19 – 20) Ühiskond tähendab aga suhtlemist. Iga inimese hingeelu on omaette müsteerium, ning mida rohkem keegi oma sisemust paljastab, seda kergem on teistel teda mõista. Mida aga teha, kui hingeelus on olemas
annaabi.ee 
