Kui inimene tembeldatakse nt vägivaldseks ja ohtlikuks, võib ta hakata seda ennustust täide viima. Kolmandaks, igapäevased sotisaalse kontrolli süsteemid tekitavad just nagu automaatselt ühiskonda teatud hälbivusastmed. Siin tuleb vahet teha primaarse ja sekundaarse hälbivuse vahel. Esimesele kriminaalsele teole (primaarne) järgneb märgistus, mis viib kuritegeliku käitumise jätkamiseni ja karjäärini (sekundaarne). Peale indiviidide võib märgistada ka inimkollektiive. Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria esindajaks on Lemert. Teooria väidab, et kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Samas on kuritegelik käitumine kui mõiste suhteline. Erinevad ühiskonnad kriminaliseerivad erinevaid käitumisi. Antud teooria absolutiseerib suhtelist aspekti kuritegevuse juures. Teesid: 1. ükski tegu pole iseenesest kuritegu, vaid ta saab selleks kriminaalseaduse järgi;
Selle peale võiks küsida, et kas hälbivust ja kuridegevust ei oleks üldse, kui mingit märgistamist ei toimuks. On ju kurjategijaid, keda pole kunagi tabatud ja seega ka märgistatud. Seepärast tehakse vahet primaarse ja sekundaarse hälbivuse vahel. Siin tuleb vahet teha primaarse ja sekundaarse hälbivuse vahel. Esimesele kriminaalsele teole (primaarne) järgneb märgistus, mis viib kuritegeliku käitumise jätkamiseni ja karjäärini (sekundaarne). Peale indiviidide võib märgistada ka inimkollektiive. Märgistamisel on ka omad sotsiaalsed tagajärjed. Näiteks öeldakse, et need on sellest külast sealt pärit, ega neist õiget asja saa. a) väline stigmatisatsioon mida ühiskond teeb sotsiaalse kontrolli kaudu. Ühiskonnas rikutakse reegleid väga sageli, kuid alles väljastpoolt märgistus muudab selle tegevuse kuriteoks. b) sisemine stigmatisatsioon sotsiaalne kontroll tekitab olukorra, kus inimene ise hakkab ennast hälbivaks ja kuritegelikuks pidama
annaabi.ee 
