polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Institutsioonid. Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest ning osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on rohkem müüt kui reaalsus, kõik Kreeka valitsemisvormid omasid teatud esindajate valimist, aga need esindajad, poliitilised ametnikud pidid olema vastutavad selle kodanikeühenduse rahvakogunemise ees. Vastutus oli korraldatud järgmiselt: 1. tavaliselt kehtis tagasivalimiskeeld, 2. linna-ameteid juhiti
pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Kodanikke oli reaalsuses umbes kümnendik elanikkonnast (ehk ca 30 000 meest), ülejäänud olid naised, lapsed, metoigid, orjad. Institutsioonid. Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest (ekleesia3), osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on kohati rohkem müüt kui reaalsus (rahvas ei otsustanud ise, vaid pigem otsustas otsustajate tehtud otsuste üle), sest paljud Kreeka
annaabi.ee 
