Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded – võitlusiha, patriotism, armastus ja viha. Ta saadab oma teekonnal korda rohkeid kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused – saatusele või vaenlasele allajäämine, surm. Keskseks kujutamise objektiks pole eeposes siiski niivõrd sõda, vaid inimesed, nende teod ja sõnad. Kõrvuti inimestega tegutsevad eeposes ka jumalad, kes on oma tegudes ja kirgedes vahest maisemadki kui inimkangelased. Kuigi nad on surematud ja võivad määrata ja mõjutada sündmuste kulgu, pole nemadki oma otsustes lõpuni vabad, sest üle kõige on Saatus. Kõige kuulsamad kangelaseeposed olid „Ilias“ ja „Odüsseia“. Need on tähtsamatest eepostest ka ainsad, mis on meie päevini säilinud. Mõlemad on osa Trooja sõjast jutustavate eeposte tsüklist, keskendudes ühele olulisele lõigule selle raames
kohta. Kogumikus pole läbinisti halbu või häid tegelasi, nt tähtsaim jumal Odin on küll muljetavaldav võlumees, aga sageli tegudes ebaõiglane, seevastu arvatav kurjuse kehastus Loki ilmutab kohati vaimukat abivalmidust. Kogumikust tulevad välja Vana-Skandinaaviale omased kõlbelised väärtused: Odinit hinnatakse arukuse, mõõdukuse, ettenägelikkuse ning sõpruse pärast. ,,Vanem Edda" sisaldab palju laule, kus keskmes on inimkangelased kangelaslaulud, ent neiski sangarite saatus põimub müütidega, nt inimene muutub loomaks või mõistab loomakeelt. ,,Vanema Edda" kangelaslaulude aines on suuresti pärit Lõ-Saksamaalt, mille ulatuslikem tsükkel räägib sangar Sigvördrist (= Siegfried ,,Nibelungide laulus"), aga sisu on ,,Nibelungide laulust" arhailisem. ,,Vanema Edda" laulud pole riimis (ka muistne germaani rahvaste luule pole). Riim tuli hiljem romaani mõjutustega. Kõlavus saavutati rõhkude korrapärasusega.