teaduslikult lähenema. Inimkäitumisele hakati otsima universaalseid põhjendusi ja seaduseid. Inimese vaba valiku võimalikkus tuli taas päevakorda ning inimesed lakkasid olemast vaid punktid kaardil. Eeldati, et kõik inimesed lähtuvad oma käitumises ühesugustest üldistest seadustest. Seda üldist seaduspärastust hakatigi otsima. Tulemusteks olid Christalleri paigutushierarhia mudel, Alonso maakasutusmudel ja Weberi tööstushoonete paigutumise mudel. Seega üritasid tolle ajastu inimgeograafid selgitada, mingist seaduspärasusest lähtuvalt, ruumijaotust inimeste vahel. Lisaks eelpool mainitud mudelitele tekkis ka nn. gravitatsioonimudel. See mudel kogus suurt populaarsust. Inimgeograafid kasutasid gravitatsioonimudelit kahe või enama keskuse liikuvusmustrite seletamiseks. Mudeli järgi saame hinnanguliselt määrata kahe regiooni ruumilise suhtluse hulga matemaatiliselt. Mudelit kasutati kõikvõimalike liikumiste seletamiseks, olgu need siis migratsioon, liiklus,
alatähtsustamine, ruumiline separatism, koostöö halvenemine loodusgeograafidega, regionaalpoliitika põlastamine, regiooni mõiste nõrkus. SELLELE JÄRGNEV UUSIMA AJA INIMGEOGRAAFIA Vanad peavoolud olid regiooniteadus ja ruumianalüüs. Traditsioonilise teaduse kohaselt peavad teadustulemused vastama tõele, olema vaadeldavad, selle ülesanne on avastada üldiseid ja seaduspäraseid seoseid. Kaks alamvoolu: humanistlikud ja kriitilised inimgeograafid. Humanistid: geograafilisi tulemusi mõjutavad inimeste endi eelarvamused; inimene näeb maailma läbi oma isiklike tõdede, inimene on eriline indiviid ja teda uurides ei saa rakendada teaduslikke uurimismeetodeid. Kriitilised: tõde peab olema erapoolik üldkehtivat kõigile kohustuslikku tõde ei saa olla. On teooriad (diskursus) ja nende tõereziimid. Tuleb näidata võõra teooria tõereziimi kelle huvidas ja kelle poolt, milliste manipulatsioonidega on
alatähtsustamine, ruumiline separatism, koostöö halvenemine loodusgeograafidega, regionaalpoliitika põlastamine, regiooni mõiste nõrkus. SELLELE JÄRGNEV UUSIMA AJA INIMGEOGRAAFIA Vanad peavoolud olid regiooniteadus ja ruumianalüüs. Traditsioonilise teaduse kohaselt peavad teadustulemused vastama tõele, olema vaadeldavad, selle ülesanne on avastada üldiseid ja seaduspäraseid seoseid. Kaks alamvoolu: humanistlikud ja kriitilised inimgeograafid. Humanistid: geograafilisi tulemusi mõjutavad inimeste endi eelarvamused; inimene näeb maailma läbi oma isiklike tõdede, inimene on eriline indiviid ja teda uurides ei saa rakendada teaduslikke uurimismeetodeid. Kriitilised: tõde peab olema erapoolik üldkehtivat kõigile kohustuslikku tõde ei saa olla. On teooriad (diskursus) ja nende tõereziimid. Tuleb näidata võõra teooria tõereziimi kelle huvidas ja kelle poolt, milliste manipulatsioonidega on
Seda kasutati ähmaselt juba Fawcetti ja Christalleri töödes, kuid alles Isardil omandas funktsionaalregiooni mõiste nõutava selguse ja täpsuse. Seni mõisteti regiooni eeskätt kui tükki Maa ruumist. Funktsionaalregioon on aga eeskätt (majanduslike) suhete põimik ja alles seejärel ruum, mida see põimik katab. Ei pea olema kordumatu. Regiooniteaduse meetodid: rahvuslikuks voi regionaalseks arvepidamiseks. Isardi vastuvõtmine. Inimgeograafid küll lugesid Isardi teost ja õppisid sellest palju, kuid ei võtnud vastu põhilist: et regiooniteadus üldmajandusgeograafiana on uue majandusgeograafia tuumik. Willian Alonso. Pani tähele, et eksisteerib sõltuvus maakasutuse iseloomu ja linnakeskuse kauguse vahel: Maakasutuse iseloom = f (kaugus linna keskuseni) Tähtsus: - koos umbermõtestatud Thüneni väidetega kujutas ta endast majandusregiooni sisemise ruumilise korralduse teooriat, täpsemini küll selle teooria toorvarianti;
annaabi.ee 
