Jumalinimese Jeesus Kristuses, keda oma lõpmatu õnne nimel peavad inimesed armastama ja järgima, nägi Pascal kahe idee sünteesi: "Õnn meis" ja "Õnn väljaspool meid". Hoolimata õnne probleemi religioossest müstifitseeritusest Pascalil me peame nägema tema tõstatatud kõsimuste tähtsust ja inimhinge peent tundmist. Probleemide religioosne lahendus peegeldab varakodanliku ühiskonna võimetust kindlustada inimväärne elu miljonitele inimestele Pascali inimesekujutust on peetud pessimistlikuks, nihilistlikuks ja isegi inimvihkajalikuks. Voltaire väitis, et Pascali eesmärgiks oli näidata inimest jälgis valguses, inimloomuse vastu kirjutab ta nii, nagu kirjutaks jesuiitide vastu, ta solvab inimsugu ilukõneliselt. Lõpuks nimetas Voltaire Pascali rafineeritud misantroobiks. Filippov kirjutas, et mõnedel Pascali arutlustel inimese tühisusest on mõrkjas huumorisära, mis meenutab Schopenhaueri huumorit. Kumbagi seisukohta ei saa pidada õigeks
saj alguses. Keisrid toetasid ikonoklaste osalt selleks, et nõrgestada kloostreid, kus kunstiteoseid enamasti valmistati. 9. saj keskel said ikonoduulid uuesti ülekaalu ning pühapiltide valmistamine ja austamine taastati, kuid palju varasemat kunsti oli hävinud. Varase bütsantsi kunsti kuulsad näited on Ravenna kirikute mosaiigid. Nende sõnum on ühteaegu usuline ja poliitiline. Peamiseks kultusobjektiks on kõikvõimas keiser, kes juhib nii riiki kui kirikut. Näeme teistsugust inimesekujutust kui antiigi ja ka varakristluse ajal. Figuurid on saledad ja ebaloomulikult pikaks venitatud. Toretsevad riided ei luba isegi aimata kehavorme. Näod on väikesed, aga suured silmad vaatavad karmilt ja võimukalt. Figuurid on asetatud tihedasse ritta, näib nagu ei seisaks nad maapinnal, vaid hõljuksid õhus. Mosaiigid tahavad rõhutada, et nad pole mingi konkreetse sündmuse kujutis, vaid väljendavad kõikvõimsa keisri ajatut kohalolekut.
annaabi.ee 
