Loodus on Jumala looming ning personifitseeritud Natura on Jumala teener. XII saj. filosoofid räägivad juba vajadusest loodust uurida, sest loodust tunnetades leiab inimene iseenda koha selles ja läheneb selle tunnetuse kaudu jumaliku korra ja Jumala enda mõistmisele. Nende arutluste aluseks oli usk maailma ühtsusesse ning see, et Jumala poolt loodud maailmas kuulub keskne koht inimesele. Kui inimeses võib leida kõiki maailmakõiksuse põhijooni, võib ka loodust käsitada inimesekujulisena. XII saj. poeet Lille Alanus kujutab loodust sodiaagitähtede diadeemi kandva naisena, kelle riietel on kujutatud linde, taimi, loomi ja teisi olendeid, vastavalt nende loomise järjekorrale Jumala poolt. Inimest peeti looduse krooniks, kes on loodud Jumala sarnaseks ning kõik muu on loodud tema pärast. See mõte erines oma sisult renessansiaegsest selle poolest, et keskaja kristluse teooria järgi ei olnud inimesel iseseisvat tähendust. Oma olemasoluga ülistas ta Issandat.
Algselt kujutati lehmana, hiljem lehmasarvedega naisena, kellel on päikeseketas sarvede vahel. Thot kuu ja tarkusejumal. Jumalate nõunik ja sekretär. Kirja, kunstide ja teaduse leiutaja ning surnute hingede kaaluja. Seth jõle elukas, kes kehastas hirmsaid jõudusid. Anubis koerapeaga surnutejumal. Surnute palsameerimine ja matusetalitused. Osiris surnutejumal. Isis viljakuse ja emaduse jumalanna, naine, kellel sarvede vahel kuu. Ptah kujutati inimesekujulisena. Memphise süsteemi peajumal. Jumalatele rajati templeid. Templis olevale jumalakujule ohverdati loomi, teda pesti ja riietati. Lihtrahvas nendest talitustest osa ei võtnud (v.a mõned korrad aastas, usupidustustel). Egiptlased uskusid, et nad elavad edasi ka pärast surma. Surma hetkel lahkus küll surematu hing kehast, kuid hiljem pöördus preestri palvel sinna tagasi. Seetõttu ei tohtinud surnukeha hävitada. See mumifitseeriti.
annaabi.ee 
